Kummaline, ükskõik kui hea inimene ma ka ei üritaks olla, siis ikka ja jälle saan mina ainult kõrvetada. Viimasel ajal olen ma teatud inimestele lausa persse pugenud, see on meeletu töö olnud, nii iseenda kallal, nii mu hoiakute ja käitumise kallal, kuni ma ei tea milleni välja. Ma olen kohutavalt väsinud sellest... ma olen siiralt kogu oma energia sellesse matnud. Kujutage ette, et tunnete muret mõne inimese pärast ja siis küsite ja uurite kuidas tal läheb, siis ta silmast silma ja suust suhu ütleb ühte asja, aga kui ta on kusagil kaugemal, siis just kui räägiks mõne kolmanda isikuga. Kõik mis ta suust tuleb on vale!!! Täielik pask!!! Ja see tegi mind isegi õnnelikuks, kui ma üritasin hea olla ja kõik ettetaha teha, et inimene tunneks end armastatuna ja hoituna. Mul oli koguaeg tunne, et mul on lootust ja see jõud, mis mind nüüd edasi sundis viima oma piire kaugemale, see oli võimas. Aga tegelikult pole ju kõik nii lihtne nagu näha?? Tõde on see, et ole sa kui hea tahad, sind kasutatakse siis lihtsalt ära ja valetatakse tuima näoga sulle otse silma. Mul polegi enam midagi öelda...mitte millegi kohta. Lihtsalt mu missioon kukkus rängalt läbi, nagu ikka! :(
Nüüd tuleb siis hakata uut asja treenima. Et ma sisendaksin endale, et neil on minuta parem ja neil on minuta hea ja nad ei taha mind näha ega minu olemasolust midagi teada. Ja siis kui ma end nii treenin...siis see ju toimib? Lihtsalt eesmärgid on vähe teised, kui need mis praegu olid! Ainuke komistuskivi võib olla motivaator. Kui pregusel juhul oli selleks arvamus, et kõik saab korda ja lootus selleks, siis mis mul nüüd on?? Võib-olla see, et teistel on minuta parem? Jah! Siis jääb mu heategevus motiiv alles, ma lihtsalt pean uskuma sellesse, et teen õiget asja, kui ära kaon, eemale hoian või...
