Ma igatsen nii väga kellegagi rääkimist, aga eriti just temaga.. :( Ma olen /sober/ olnud juba 3 päeva, see tähendab seda, et ei mina ega tema ole 3 päeva mitte mingisugust ühendust otsinud ega võtnud. Mind enam ei ole elavatekirjas tema jaoks arvatavasti... ja ma üritan koguaeg oma mõtteid sellest eemale saada, aga ma ei suuda. Tapan ja matan end töösse jälle, lootes, et siis ma ei mõtle sellele. Aga tõde on see, et üritan end nii väsinuna hoida, et ma ei suuda midagi tunda, teha ega emotsioone omada. Ongi jäänud lihtsalt tühjus ja kurbus. Need korrad, kui ma lõpuks voodisse jõuan, ma lihtsalt tunnen ängi ja nutan end magama... iga kord, kui silmad avan, algab kogu ring otsast. :(
Ma tean, et tema veedab hetkel imelist aega ja mul on sisimas hea meel tema yle, et talle see nii lihtne on, et ta nii kiiresti edasi liigub, et on keegi, kes temast hoolib...tema arvates. Ilmselt ongi juba ammu ta nii tundnud. Tundnud hoolivust kellegi teise vastu ja sellep2rast see ka nii lihtne talle on. Mina istun oma tunnete otsas t2iesti yksi..pole neid kuhugi visata voi toppida...
Mul on j22nud vaid unistus ja m2lestused...
Ma soovin, et ma ei tunneks enam midagi... :(
