Ideaalne aeg kirjutamiseks on öö, olen seda korduvalt maininud, ma tean. Eriti kui olen tööl, nagu täna ja praegu.Veidi keeruline on üleval olla, sest ärkasin täna nii vara, aga eks see ole praegu murdepunkt, nagu paljude muude asjadega mu elus.
Kummaline, ma ikka ja endiselt imestan enda jaoks, et ma üritan suhelda inimesega kellega ei peaks, aga ma saan temast vabaks isegi ehk nii. Ilmselgelt pole see mulle kergem variant, aga kui talle on, eks ma siis aitan teda... Nagu juba harjumuseks on saanud. Ilmselt on kõik mõtlemise taga kinni. On reede, ta on väljas nagu kõik noored inimesed, ma tean mida ta teeb ;) ja see isegi ei morjenda mind. Või noh, muidugi on raske ja kriipiv ja reedetud tunne, aga kui aus olla, siis ma isegi oleksin õnnelik, kui ta kellegi endasuguse endale leiaks. Konks on ka asjal muidugi, tahaks lihtsalt tõde teada. Koguaeg!~Nagu 'no matter what', et lihtsalt ei oleks mu peas seitsesada küsimärki, vaid oleks kord ja puhtus...kristallselge kõik!
Kui täna väikse õues käigu endale korraldasin selle imelise päksega, mida ma siin maailmas kõige rohkem armastan, ja tuppa tagasi jõudsin, hakkasin nii palju mõtlema oma valikutele. Kuidas minust oleks võinud saada hoopis politseinik ja siis kui ma hakkasin oma fantaasia-seelikut kokku panema ja taipasin, et ma võiks sellega iga päev lihtsalt kõik oma vaba aja veeta...Kas see tähendab, et mulle siiralt meeldib see, mida ma teen?`Naljakas on aga see, et kõik mitte just ei laida, aga üritavad mind kahtlema panna oma valikus... alustades mu emast, kes absoluutselt ei taju, mida ma seal koolis teen, lõpetades inimestega, kes ei saa täpselt aru, mida ma õpin ja mis mu amet olema peaks. Kui aus olla, ma ei tea isegi, mis mu amet on... kus ma tööd võiksin saada ja mida ma täpselt tegema peaksin seal, aga ma tean, et on nüansse, mis minusse tõesti rahu toovad. Eks Eesti mõistes ole paljud erialad sellised. Või enam mitte?...
Igatahes jah, mässasin täna terve päeva oma fantaasia-seelikuga ja oleksin võinud veel jännata. Nii kohutavalt hea tunne oli, kui sain juba enam-vähem nii kaugele asjaga, et sain seda 'kinda' proovida. Ei teagi, migni eufooria laadne tunne. Tore! Midagi head ka, mis mind erutab :D
Hahaaa, rääkides erutusest, siis mulle on homseks maad ja ilmad jälle kokku lubatud, aga jumal tänatud, et ma midagi ei looda ega oota. Eks kusagil südamepõhjas ikka mingi salasoov ole, aga ausalt, ei tasu lootusi liialt hellitada nagu ma olen hakanud LÕPUKS OMETI aru saama! Ja kummaline, ma alguses kardsin nii kohutavalt väga üksindust ja üksi jäämist ja mida kõike veel. Aga ma olen hakanud ka sellest aru saama, et see inimene on ainult takistuseks minu elus olnud ja mul on nii palju inimesi, kes mind tegelikult toetaksid ka päriselt 'no matter what', mitte lihtsalt ei ütle seda... 'don't say it, unless you mean it!' ;)
