Ma suudan andestada ikka liiga kergekäeliselt, aga ma tean, et pean tugev olema. Ilmselt olin rumal, et talle vastasin jälle, aga samas ma ei tunne, et ma midagi jälle kaotaks sellega, vähemalt mitte veel, kuni ma suudan tugev olla. Ja mis kõige parem, ma olen suutnud sellega ka oma igatsust leevendada. See nagu on ja pole ka enam...see on hea, ma usun! Ja mul ausalt öeldes on isegi sellest suva, kellega ta mida teinud on või teeb. Ma tean, et pean nüüd suutma distantsi hoida ja ehk kui uues kohas elan, siis see polegi enam nii raske. Tahaks juba ära kolida.
Homme saan mõned asjad minema viidud ja kui aus olla, siis ma ei tea, kuidas ma õppima hakkan, kui laud ja tool minema viiakse. :D aga ehk saan hakkama. Kõige raskem on muidugi makette valmistada, sest ma ei saa seda põrandal ega voodil lösutades teha.
Niisiis..kui ma mõtlen, mis vahepeal tominud on, siis iga päev mõtlen, et miski motiveerib mind end liigutama, aga seda imet pole siiski veel juhtunud. Õppisin kõvasti viimastel päevadel kah, sest tahtsin, et mul tänane inka töö ülihästi läheks. Aga nüüd kui see tehtud on..eks ole näha. :) Eile helistas veel Tom, oli tore temaga rääkida, õnneks ma pole enam selline ´suitsiider´ nagu ma nädal tagasi olin ja jutt jooksis meil tõesti hästi. Mul on hea meel, et ta lõpuks saab teha, mis talle meeldib...´kinda´.
