Mõnikord tunnen, et sõnad lausa voolavad mu seest välja, et panna kirja kõik see, mida vaja ja isegi midagi, mis on vähem vajalik. Aga kuidagi soiku hakkan vajuma, üha enam leian põhjuseid, miks mitte kirjutada. Kahju tegelikult!
Kerides aega tagasi mu viimase nö sisuka postituseni, siis unustasin tänada Joonast, kes mind natuke aitas blogiga ja kui nüüd sealt jätkata, kus pooleli jäin, siis pole nagu väga midagi rääkida, samas on nagu päris palju. Kõigest nagu väga ei taha kah...
Eee...igatahes nagu arvata oli, on viimased päevad suhteliselt katastroofilised ja samas naljakad olnud. Ma ei teagi, kus otsast alustada ja millisega lõpetada. Ühel õhtul läksin õue jalutama, et natuke mõelda ja sain kokku Marisega. Rääkisime maast ja ilmast ja ühel hetkel ütles ta mulle, et ma oma kätt talle näitaks. Okou! Poleks uskunud, et sealt selline reaktsioon tuleb. Ta vedas mind sõna otseses mõttes väevõimuga traumakasse. Issake, nii veider oli seal, kell 1 öösel ja meil läks mingi tund aega. Mega põrutus oli ja haav tehti puhtaks ning seoti ilusti kinni. Seega, võib öelda, et pääsesin isegi õnnelikult. Töölt sain muidugi vabaks, sest midagi teha väga ei saa. Peale laulmise muidugi:D See on nii mõnna ikka. Aga jah, sellline laiskus on hetkel peal, et ei viitsi rohkem midagi kirjutada...
Ah jaa, käisin täna tööl siis, midagi rasket küll tegema ei pidanud ja passisin pm. Pärast laulsin ja saingi koju. Ja siis tuli täiesti lambist, nagu välk selgest taevast, et läheks Rakveresse. Siin ma nüüd olen ja isegi imestan... Homme Tlna tagasi juba.
