Juheiiiii!!! Täna on mul palju millest kirjutada. Esiteks see, et kellele rõõmustav, kellele kurvastav uudis, aga ma sain täna viisa kätte ja nüüd on minek kindel. Nüüd võin ma kõigile rääkida, et jah, ma lähen Austraaliasse ja enam ma ei pea kartma, et vb ma ei saa viisat ja et sellest kõigest tuleb üks ilge jama jne. Eriti veider on muidugi see, et kui ma hommikul ärkasin, läksin esimese asjana vaatama, kas on midagi kirjutada, kas kopsupilt on kohale jõudnud, kas on mingit märki, et asi edeneb. Minu kurvastuseks polnud seal midagi. Juba 19 päeva ootan ja ootan ja ei midagi. Süüa polnud kodus midagi ja läksime hoopis venna poole, et filme tõmmata. Terve hunniku kogusime neid ja umbes kella kolme ajal otsustasin uuesti oma meili vaadata. Ja oi imede ime!!!! See oli seal! Mu viisa seisis seal ja mega pikk kiri. Appi!!! Ma olin nii õnnelik ja eufoorias, et hakkasin mööda tuba ringi kargama ja karjuma ja nii mega hea tunne oli lihtsalt. LÕPUKS OMETI!!! Pärast seda uurisin terve aeg lemmupileteid ja sain mega palju õnnitlusi nagu oleks sünnipäev olnud ja tundus, et paljud elavad mulle lausa kaasa selle sõidu puhul. Olin hämmingus, aga aitäh ja väga tore on/oli! Leppisime kokku, et tänast tuleb tähistada. Käisime Solarises ja ostsime toidukraami ja jooki ja pidu võis alata. Alustasime juba kell 6 õhtul, see oli küll huvitav! Tegin oma lemmik sööki ja panime filmi käima ja sõime ja jõime nii, et lõhkiminemise tunne oli juba. Siis tegime veel niisama pulli, jooksime õues ringi, karjusime, tegime pilte, käisime vaatekal, ma nutsin, ta vihastas jne. Nagu ehtsad venelased. Käisime veel enne koju tulekut burksi söömas ja kodus tikkus ühele uni ikka kiirelt peale. Ma passin siiamaani üleval ja kuna nii tähtis uudis oli teatada, siis otsustasin kirjutada kah. Pole jälle mingi terve igavik juba kirjutanud.
Üldse oli see eeline nädal täiesti crazy. Kolmapäevast alates olin iga hommik tööl + lõunal ja õhtul laulmine, aga ma ei kurda, sest mulle ju tõeliselt meeldib laulda ja nagunii olid need viimased korrad, sest kohe kohe on minek ja sügis hakkab kah, siis ei ole enam seda melu ja elu...Samuti on viimasel ajal olinud mega hirmsaid raskusi unega. Näen õudukaid ja ärkan ehmatades ülesse, endal higi voolab ja süda peksab. Laupäeval käisime Karliga Kristi sünnipäeval mängimas ja see oli üli fun mu meelest. Vanaaasta õhtu meenus täielikult ja see oli nii tore. Pühapäeaval oli Karlil muidugi selline pohmakas, et ta tuli mängima ilma pillita ja läks koju, et see ära tuua. Normaalne! See oli meie viimane mäng kah, sest nüüd pean ma hakkama tõsiselt asju ajama ja enam nalja ei ole. Loodan ja soovin ainult, et kõik hästi läheks ja midagi kiiva ei hakkakas kiskuma.
