Ma ei salli enda juures ühte asja...see on see, et ma olen nii kuradi otsustusvõimetu. Kui palju võimalusi ja kõike muud on, aga ma lihtsalt ei tea mis on õige ja mis vale. Ja mu nõrgim lüli on see, et ma olen andestaja... Fakkk, miks noh?? Miks ma ei suuda oma südant kalgiks teha ja kordki elus mõelda endale ja oma heaolule??
Viimased päevad on päris kiirelt läinud. Hommikul ülesse, siis tööle ja siis esinema ja koju ja õhtu tuleb tavaliselt meeletu kiirusega ja nii ongi. Järgmine päev jälle ülesse ja otsast peale.
Pühapäeva õhtul oli küll veitsa morn olla ja läksin rändama. Sain Tauntsiga kokku ja me rääkisime maast ja ilmast. Kella kümneaeg tuli meeletu uni ja ma otsustasin koju minna. Öösel oli pea võimatu magada. Kõik oli nii valesti ja pahasti ja... Ühesõnaga kohutav öö...Esmaspäev oli veel hullem. Vaikisin terve päeva ja tuju oli meeletult paha ja noh, ma vihkan kui inimesed nii teevad. Teevad midagi halba ja siis teevad näo, et ei saa aru, mida nad valesti tegid ja üritavad alati väita, et kõik on nii nagu olema peab. Noo fuk it, kui ei ole nii, siis ei tasu seda ka väita. Ükskord saab mu mõõt täis, aga mitte veel. Mul on liiga suur süda selleks ja ma andestan... Ja isegi kui mul on sisemiselt meeletult valus ja ma oma pisaraid varjan, siis tean, et varem või hiljem tuleb hetk, kus ma kõik lihtsalt välja purskan. Praegu soovin isegi, et see tuleks pigem varem, enne kui ma mõne vale otsuse teen ja seda siiralt sügavalt kahetsema pean.
