Elu on ikka mõnikord täitsa huvitav ja hea!
Kuidas ikka spontaansed tegevused leiavad nii palju kannapöördeid, aga alati on kusagil lõpp ja lahendus.
Ma ei plaaninud kellegi sünnipäevale lähiajal minna ja veel vähem kuhugi, kus ma kedagi ei tea, aga mõnikord tuleb teha asju, mis on hirmutavad, et elu põnevam oleks. Võtsin siis riiulilt oma punase veini kaasa ja kimasin linna teise otsa. Ilmselgelt ei hakka ma ühistransporti kasutama ja ma ei pidanud kauaks sinna jääma kah, enda meelest vähemalt. Kui ma sinna saabusin, käis juba ''nii kõva pidu'', et mul oli raskusi tuppa saamisega, aga kõik ok. Esimene hetk oli küll nagu et...hmmmmm...what am i doing here? Who the fuck are these people? :D Kõik istusid nagu viielised ja toa keskel oli 5 pitsakarpi, kast õllet ja igal ühel väike pits. Mul oli väga awkward, sest sünnipäevalaps ise ei teadnud, et mingi pidu üldse toimuma hakkab ja veel vähem, et mingi võõras sisse sajab. Aga ei, mis seal ikka, kalli-kalli, vein üle antud ja sain oma koha voodiäärel. Alguses, nagu ikka, on päris raske leida teemat mida rääkida, kui kõik on põhimõtteliselt võõrad, aga ma hakkasin kohe jälgima, kes, mis ja milline on, ja siis juba oskan ma midagi öelda kah. Mulle sai loomulikult saatuslikuks see, et ma autoga olin ja ma mitte ei tahaks jätta seda kuhugi teise linna otsa, seega piirdusin ühe õlle ja pitsi viskiga. Aga esiteks, kes joob viskit pitsist?! WTF? :D Igatahes, kui ma ühel hetkel mõtlesin, et ma kaine ei taha olla ja seal purjus kah ei saa olla, et peaksin siis hakkama minema. Mille peale teised avasid vahuveini. Mitte minu lahkumise peale, vaid pigem, et mind täis joota, ma loodan. :D Ma muidugi jäin endale kindlaks ja panin juba riided selga, kui keegi tuli järsku geniaalsele mõttele, keset nädalat linna peole minna. Noo mõeldud, tehtud, aega läks kah kõvasti, aga kui juba minekuks läks, siis avastasime, et meid on liiga palju. :D Oh crap...aga ei ole hullu, head lambad peavad ära mahtuma...Kolm poissi tagaistmel ja üks tüdruk pikali üle nende. :D Jõudsime linna! Nalja kui palju, ma ei ole kindel, kas ma isegi kaine olin. Igatahes, viskasin kõik linnas maha, sõitsin ühikasse, panin auto ära ja jalutasin linna tagasi. Leidsin oma joomakaaslased sellisest urkast nagu labor...ei köida mind väga, ausalt öeldes, aga nähes, et seal ei ole mitte ühtegi teist hinge, peale minu hingede, siis oli nalja mul jälle nii palju, et tundsin kuidas mu põsed juba naermisest valutavad. Astusin sisse ja jooki voolas edasi ojadena. Ma teadsin, et pole ammu pidu pannud ja nv-l, kui normaalsed inimesed pidutsevad, olen ma koguaeg hõivatud, seega mõtlesin, et lasen end natukeseks lõdvaks ja lasen fantaasial lennata. Nii ka läks! Kui me seal olime juba mõnda aega jauranud, liikusime edasi levikasse. Seal ei jõudnudki kaua olla...üks kildudeks purunenud õlle ja juba tuldi ütlema, et minge välja alkohoolikud, me hakkame sulgema. Arusaadav. Värske õhk ei teinud mulle üldse head paraku. Iga hapniku sõõmuga jäin ma üha enam purju ja kodutee on kuidagi äraütlemata hägune mälestus. Ometigi ärkasin ma kodus ja oma voodis isegi. See kuidas ma tuppa jõudsin...ei mäleta ja enda arust jäin ma üldse vetsu magama, aga vb oli see uni? :D
Järgmine päev ei olnud muidugi üldse selline, et elada tahaks... :D aga valikut kah ei olnud... Samas iga asi toob naeratuse ja muige näole, nii et võin vast rahule jääda. :))
