Päris raske on nii ikka, et nädal aega pole tööd ja koolis võtad kah rahulikult, et küll aega on selle kiire asjaga, kui siis ühtäkki terve nv veedan tööd rügades, teatmatuses, mis aeg on, kas on öö või on päev ja milleks ma seda kõike teen üldse? Nüüd on tsükkel nii sassis, et ma ei mäleta millal ma viimati magasin!?
Neljapäev vastu reedet - mitte.
Reede vastu laupäeva - mitte, sest siis olin ma tööl. Saabusin kella kuue või seitsme paiku ja siis läks mu toanaaber parajasti minema. Isegi oleks saanud magada, aga mingi aeg hakati E. sünnipäeva asju ära koristama ja hull möla läks lahti. Surusin padja kõvemini näkku endale ja korrutasin, et pean magama, aga siis helises mu telefon ja pidin T'le hakkama asju seletama. Iseenesest mulle meeldib inimesi aidata, aga tal on ALATI kombeks helistada siis kui mina alles magan... Seega reede möödus suht ringi loivates, midagi teha polnud ja midagi teha väga ei tahtnud kah. Süüa tegin üle pika aja, mida üksi oli raske hävitada, nagu ikka, ja õhtul suundusin jälle tööle tagasi.
Laupäev vastu pühapäeva - mitte, sest siis olin tööl. Tol õhtul lõpetasin veidi varem ja sain koju nelja paiku, aga...hmm, ma ei mäeltagi mis siis sai. Läksin vist ikkagi magama ja ärkasin migni 11 aega, pole just raske arvata kuidas?! T. helistas mulle jälle! :D Siis oli juba kindel, et uuesti magama nagunii ei saa jääda. Olenemata sellest, et ma olen niiöelda ''maganud'', ei ole ma korralikult uinunud kordagi veel selleks ajaks. Päev polnudki kõige raisatum, aga ma olin nagu zombi. Käisime väikse Rocca tiiru ja siis tehti mulle kooki! :D Nii hea! Sain täna seda isegi kooli kaasa võtta ja öelda, et see on ekstra mulle tehtud! :P
Kuigi ega ma eile kah tööst ei pääsenud...ja nii ongi mul täna ikka konkreetne laiba tunne, lisaks sellele suudan ma kõigiga tülli minna vist?!
Kooli jõudes vaidlesin kohe õppejõuga, siis ütlesin kursaõdedele sitasti, kui mulle midagi ei meeldinud, aga õnneks nad on arusaajad ja viskasid lihtsalt mu kulul nalja siis natuke. Ja noo viimane piisk karikasse oli siis kui elutähtsa inimesega tülli läksin ja seda kah muidugi täiesti absurde asja pärast. Ma lihtsalt mõnikord ei mõista teda absoluutselt. Ühel hetkel on ta üli hea inimene, maailma parim, ja järgmine hetk ta lihtsalt nokib ja huiab lõputult... Nagu nimme just?!
Ja nüüd ma siis olen oma une otsingutel. Korraks üritasin peale kooli isegi magada, aga kui arvestada seda pisikest fakti, et ma ei suutnud koju jõudes end pool tundi liigutada, et isegi mantlit ära võtta, siis kõik mu üritused on täna juba eos liiva jooksnud. Õnneks on veel inimeine, kes minu eest hoolitseda tahavad ja esimene päkapikk täna juba käis mul, kes tõi mulle 2 siidrit, et ehk see aitab mul unne suikuda. :) Inimesed on ikka nii ilusad ja head!
Ja kui mul paha tuju on, siis edaspidi loen ma luuletust, mis on ainult mulle tehtud! :D
'Piret – tead su naeratus sulatab,
see mu südame põhjani ulatab.
Su kenade silmade kelmikas sära,
mu mõttest kõik halva viib täiesti ära .
Mis sinuta peale hakkaks mu hing?
Ilma sinuta piin oleks lõpmatu ring.
Valguse oled sa minusse toonud,
tänu sinule õnne olen ma joonud.
Aitäh, et valguse minule tõid,
Ja mu päris magusat kooki sa sõid.'
Päike! :P
