Uskumatu...milline lendlev ja piiritu fantaasia, ma ei suuda seda uskuda. Kuidas suudab üks inimene nii ulmelisi, fantastilisi ja samas nii kaootilisi jutte luua oma peas...kui ta vaid paneks need kirja.
Tulen koju ja mu toakaaslane räägib telefoniga (ps! ma tean, et pole ilus pealt kuulata, aga ega see teda kuidagi ei seganud ja mida rohkem ma kaasa muigasin, seda entusiastlikumalt ta edasi vestis!):
*'' Jah, ma juba Dianaga olen arutanud seda, kuidas ma suren, see on nii põnev, ma räägin sulle kohe...
Ma olen 47 aastane, see on selline paras vanus, et ma olen selleks ajaks juba jõudnud midagi teha, ma olen väga edukas ja juba Roomas töötanud ja mu doktoritöö on täielik meistriteos. Ma olen vallaline, ma olen teinud edukat karjääri.
Tol õhtul tulen ma oma raamatu esitluselt, millel on väga lahe, äge, väga lõbus 'afterparty'. Ma kannan sel õhtul kõrgeid kontsi, kuigi ma ei armasta ikka veel neid, selle tõttu koperdan ma rõõmsas tujus ja natuke purjakil olekus koju. Mul on veripunane kleit, veinipunane ei saa olla, sest see ei sobi hiljem valguse ja värvigammaga kokku, aga selline peen 'Chanel'i' murtud-veripunane, mitte mingi poola litsi punane kleit. Peen huulepulk ja, soeng ja, kleit ja..ja nõnda ma siis rõõmsalt... see peab olema kas varakevad või hilissügis, sest selline teatud valgus, ere külm valgus on hommikul, mitte veel siis kui ma koju lähen, siis on veel suhteliselt pime või hämar.
Nii... ja ma elan Puurmani projekteeritud juugend stiilis kivimajas, mul on viie toaline korter, kus ma elan üksinda, mul on meeletult palju raamatuid, palju kunsti ja palju häid plaate, head muusikat. Ja aegajalt korraldan ma oma heade sõpradega veiniõhtuid, hea söögi ja seltskonnaga. Tol õhtul/ööl lähen ma oma 'fäänsisse' korterisse, rõõmsalt ümisen midagi ja astun..''tõnts, tõnts, tõnts..'' kõnnin, sest ma olen väsinud kontsadest. Ma olen parajalt purjakil, ma pole küll purjus, aga mõnusalt purjakil. Ja siis ee... ma...kõnnin juba ülesse, see on see esimene vahe, mis on seal see soklikorrusest ülesse trepist, kui ühtäkki ma mõtlen ''kurat, kas ma panin ikka välisukse kinni, mine persse, siin neid venelasi liigub'' ja siis ma astun, nagu ma praegu astun aegajalt astmetest mööda, kui mul hea tuju on või olen erutunud või midagi. Mõtlen veel samal ajal, et kuradi hästi on mul ikka kõik läinud, mul on äge, ideaalne korter, ma olen edukas, ma käin hästi riides, mul on karjäär, mul on väga toredad sõbrad ja mu perekonnal läheb hästi, mu vanematel ja mu vendadel ja... ja siis ma astun trepiastmest mööda ja ma lendan, ja ma lendan trepist alla sinna välisukse juurde. Ja siis, kuna see on juugend maja, siis seal on sellised rauast käsipuud ning ma löön pea ära, silmapilkne surm ja põhimõtteliselt mul on irve veel näos oma mõtetest, silmad jäävad ka kinni.
Jaaa.., ma mõtlen, et kas mul on soeng või juuksed lahti...pigem ikka soeng, aga nii, et üks juuksesalk ripub kõrvatagant õlapeale, see peab ilus olema, dramaatiline. Ja siis, hommikul avastab mu kojamees, kes elab esimesel korrusel, kes tuleb välisukse juurde luud käes ja siis ta leiab mu...uksest paistab valgus, mis moodustab värvigammasid erkkollasest tume lillani, aknaruutudest peegeldub tumedamaid varjundeid. Veripunasele kleidile langeb valgusviht, mis tekitab lillakamaid varjundeid ja ka mu näole langeb valgust veidi, nägu peab kindlasti valgustatud olema, see on väga oluline. Niisiis..kojamees avastab mu, kuid jääb suurest šhokist mind suu ammuli vahtima, aga kohe tuleb ka mu sõbranna, kes praegu elab Solnukis, kes on selleks ajaks saanud väga edukaks fotograafiks ja tegi ka minu raamatu jaoks pilte. Tema ei ole veel loomulikult koju jõudnnudki ja arvab, et ka mina kõvasti vintis ilmselt, ning ilmub mu ukse taha kahe kalli šampusega, fotokas on tal ka muidugi alati kaasas! Ja kui ta mind märkab, siis ta reaktsioon on, et ''Oh sa raisk! Kui hea valgus!'' ja hakkab mind pildistama... hahaha.. Seejärel, rahvusvaheliste restaureerimise kunstiajakirjade esikaantel on minu pilt..hahahaha.. 'autentne kompositsioon'. Ja siis kutsutakse politsei, antakse järgmisel päeval linna teade, mulle korraldatakse korralikud matused, ära saatmine Kaarli kirikust. Eesti kunstiakadeemia ja kõik Eesti kunsti asutused peavad liigutavaid kõnesid...aga see on juba teine jutt, kuidas mu matused toimuvad!''*
Ma panin selle teksti kirja täpselt nii nagu see parajasti tema huulilt jooksis ja koos tema emotsioonidega, seega on tekst veidi ligadi logadi ja mõtlike mõtte pausidega, aga lihtsalt enda jaoks, et seda meenutada, kui ta ära kolib, et oli ikka üks äraütlemata lahe inimene
