Pidin taaskord enne kirjutama hakkamist üle lugema, mida ma eelmine kord üldse jaurasin siin, aga tegin siis lühidalt ja kui nüüd meenutada, siis on jälle elu teinud 180 kraadi pöördeid vahepeal.
Kui alustada kooliga ja tööga, siis hetkel on nagu kõik kergelt öelda kontrolli all veel, hoian kätt pulsil ja üritan end koguaeg järjel hoida. Tööd muidugi on hetkel vähem, sest hooajaliselt on lihtsalt nii, aga jään ehk ellu. See muidugi omakorda lisab mulle lisaaega, millega ma mõnikord mitte midagi tarka peale ei oska hakata.
Ühikas hakkavad kah peagi asjad muutuma. Nimelt on mu seni parim toakaaslane otsinud päris pikalt korterit ja on nüüd selle siis leidnud. Alguses ma sellesse nii väga ei süvenenud, aga tol õhtul kui ta teatas, et 1 dets on ta läinud, siis langesin tõesti masendusse ja läksin lihtsalt emoma kuhugi eemale teistest. Nüüd on juba pea et nädal jälle möödas ja ma olen selle mõttega leppinud, et tulgu mis tuleb. või kes?! Igatahes, olen jälle ühe hea inimese võrra rikkam.
Muidu olen kah päris tubli olnud. Parandasin alles paar päeva tagasi oma autot ühika ees ja kõik vahtisid suud ammuli. :D Täitsa lõbus oli! Tegin endale selle eest lausa pai, sest sain täiesti iseseisvalt hakkama ja mulle reaalselt meeldib selline värk. Vb oleksin pidanud minema auto ala õppima üldse. :D
Aga üleüldises mõttes on elu ikka keeruline... Üritad olla inimestega sõbralik ja sõber, aga nemad saavad ikka ja alati valesti aru. Ja siis kisub juba kõik kiiva...sest üritad nagu selgeks teha, et ou kuule sorri, aga oleme ehk lihtsalt sõbrad? Sellele järgneb aga hoopis, et noh oleme siis ja siis kaob inimene lihtsalt ära. Samas kui ma nagu reaalselt pean seda inimest oluliseks ja tähtsaks. See on asi, mis õpetab, et nii ei tohi teha kunagi, ei tohi öelda kellelegi, et ma kaon ära, sest arvan, et teistel on nii parem. Isegi kui see oleks nii, siis keegi ikka kannatab... Ma üritan nüüd täiega seda lauset vältida, et kaon ära või teen endaga midagi halba, teades, mida see teeb ja mis tunde tekitab!
Päike :)
