Buongiorno!
Hommik algas meil kell 7. Kui ma rõduukse avasin, tundus, et oli vihma sadanud. Läksime hommiku cappucinot jooma ja sööma ja tänavatel olid ka lombid. Okei?! Hommikul oli pilves ja suht nukker. Inimesi polnud väga, aga välikohvik, kus me istusime, oli armas. Teenindajad on siin toredad jne. Jube uurimine ja puurimine ja vaidlus käis meil selle üle, kas me lähme rendiautole järgi bussiga, jala või taksoga? Bussid sinna ei liikunud, jala oleks olnud me jäänudki seda maad käima, seega tuli võtta takso. Saime endale mõnusa väikese opel corsa. Täitsa kenake teine, mu meelest. Liiklus tundub Albas väga korralik ja inimlik, isegi rohkem kui Eestis. Ainuke värk, et piirangutest vist väga kinni ei peeta. Võtsime suuna Barolosse, mis on eriti kuulus just oma veinide poolest. Väga võluv linnake! Ausalt, uskumatult ilus, künka või meie mõistes mäe peal ja võrratu vaatega. Aww, tahaks elada seal. Suure isuga nagu me oleme, läksime mingisse poekesse sisse, kus oli tosin erinevat küpsist ja onuke, kes seda kohta pidas arvatavasti, oli mega sõbralik. Andis meile küpsiseid proovida ja värki. Ostsime siis mingid mõnusad saiakesed ja läksime pargipingile neid sööma. Lõpuks tuli ka päike veidike piiluma. Kartsin juba, et täna jääbki ilm koledaks. Pärast seda sõitsime edasi Serralungasse. Istun hetkel lampi õues, Fontanafredda veinimõisa juures, ja teeme aega parajaks. Paras aeg kirjutamiseks. Igatahes, kella kahe paiku tehakse meile ekstra veinimõisa külastus. Ootan juba huviga!!
Ossaa!!! Mul on ilmselge EUFOORIA! Ma pole kunagi midagi nii võrratut näinud, vist!! Aga okei, jätkan kõigepealt sealt, kus pooleli jäin.
Veinimõisas oli väga põnev. Valdas nii äratundmisrõõm, kui ka uusi asju sain teada. Kokkulepitud kella kahe asemel saabus üks naisterahvas poole kolme paiku. Kaasa tuli ka õpilane, kellest saab seal uus töötaja. Alustasime oma tuuri maapealsetest veinikeldritest. Hiiglaslikud tammevaadid ja muu värk ning ajalugu juurde. Peaks sellest veinimõisa külastusest tegema mingi kokkuvõtliku ja õpetliku kirjatöö, et teistele kah seda kõike edasi anda, mida mul õnnestus täna endasse imeda. Igatahes, mida aega edasi, seda sügavamale maa alla me suundusime. Päris jahedaks kiskus kah. Tammevaadid olid peaaegu kõik täidetud ja neid oli seal ikka meeletult. Erinevatest viinamarjasortidest nagu Nebbiolo, Moscato, Dolcetto jne. Uskuge või mitte, aga aastas ekspordib see mõis umbes 6 miljonit pudelit. See number tundub tegelikult ju päris suur.?! Igatahes, pärast punase veini vaatide vahel snorgeldamist, suundusime maa peale tagasi, kus oli tehas, kus on kogu töö tehakse. Alustades viinamarjade puhastamisest lõpetades pudelite sildistamisega. Kui tuur oli läbi, läksime ühte keldriruumi tagasi ja degusteerisime nelja veini. Kuna veinid olid meie omal valikul, siis valisime kaks valget ja kaks punast. Sest mina eelistan valget ja millegi pärast on nii, et mehed eelistavad punast.? Igatahes, valged olid mõlemad suurepärased veinid minu meelest. Arneis, Pradalupo2010 ja dessertvein kerge mulliga – Moscato, Moncucco 2009 (ühtlasi ka mu lemmik nendest) – olid valgeteks. Punased veinid mida proovisime olid: La Lepre, Dolcetto 2008 ja La Rosa, Barolo, Nebbiolo 2007 (mis oli mu venna lemmikuks). Punase veiniga on see lugu, et see on hea siis, kui ta on vanem, kui ta on juba kaua seisnud ja olnud. Mida noorem vein, seda toorem ja vähem küps see tundub. Kui see trall seal kõik läbi sai, asusime taas teele. Muideks tohib Itaalias sõita autoga, kuni 0.5 promilliga. Tee mida sõitma asusime, osutus minu jaoks vähemalt keerulisemaks ja ohtlikumaks kui ma arvata oskasin. Pidin koguaeg näpuga kaardil järge ajama ja samal ajal silmad ja kõrvad lahti hoidma, ning autooksest või millest iganes kramplikult kinni hoidma. Serralungast läks meeletult käänuline, ohtlikult kurviline ja kitsas tee Bossolascosse, sealt edasi läks tee juba veidi normaalsemaks, aga endiselt oli hirm, et kohe kohe paneme kellegagi pauku või lõpetame lihtsalt kusagil oru põhjas. Kohutav! Ausalt, ma pole veel kunagi kartnud niimoodi autoga sõita nagu täna. Usun, et isegi kõige kõvemad kutid ei tunneks end siin kindlalt. Sellele vaatamata, kihutavad kohalikud nii mis hirmus, mis võttis minul seest veel õõnsamaks. Sealt sõitsime edasi Cevasse, kus tekkis hullem segadus, sest see linn oli veel käänulisem ja kaljulisem ja orulisem, kus eelmised. Muideks selle piirkonnaga on üldse selline lugu, et see on meeletult mägine ala ja linnad on mingis mõttes kokku kasvanud, või neid just kui ühendaks mingi mõtteline joon, aga tegelikult siiski on nad teineteisest veidi eemal. Kuna me Cevas panime veits puusse, sõitsime me hoopis Savonasse välja ja üritasime kõigest hingest vältida maksustatud kiirteed. Wao! Seal tundsin ma esimest korda tõelist soojust ja SUVE! Sõitsime ligi 60 km mööda rannikut, mägedest üles ja alla jälle, et jõuda Pietra Liguresse. Lõpuks ometi! Kell oli umbes kaheksa, kui me õigesse linn-külasse jõudsime, aga see on VÕRRATU! Mul pole lihtsalt sõnu! Esiteks oli eriti sikk-sakk tee, kus praktiliselt üks auto teisest määda ei saa, tõusime taas mäkke. Kurvid olid 180 kraadi ja hullemad ja mul oli juba tõsine hirm! Viimaks leidsime ka oma hotelli, mille rõdul ma hetkel istun ja naudin võluvat punakas-kollakat kuud, mis sillerdab merel. Kell saab meie aja järgi kohe üks, ja mu vend läks just magama, aga ma vist ei lähegi magama, sest see on liiga ilus ja hea, et seda maha magada. Kui me auto pargitud saime, läksime sööma. Pizza oli täna eriti hea ja inimesed siin Ligures räägivad saksa ja inglise keelt ja kõik on nii sõbralikud ja head. Vaade meie toast on konkreetselt miljoni vaade ja hotellis on bassein, milles ma kella poole üheteistkümne ajal ujumas juba käisin. Õues on nii soe, et võin lihtsalt särgi väel olla ja nautida seda, mis mind hetkel ümbritseb. Kõik on SUPER!!!:D
