Ma ei teagi mida kirjutada...Tahaks midagi öelda, aga ma ei taha kellegi tundeid riivata, seega jätan siia kirjutamata asjad, mis mind painavad ja kedagi jõhkralt riivata võivad. Need isegi ei paina mind, aga teevad mind mõtlikuks ja nukraks. Hakkan jälle end kaotama? Ei, seda ei juhtu enam, seda ei saa juhtuda, sest ma ei lase sellel enam juhtuda. Esiteks juba selle pärast, et ma ei lase endale kedagi nii lähedale, et keegi mulle halba ja haiget saaks teha. Olen õppinud distantsi hoidma ja ausalt öeldes on pohhuism kõige tugevam relv üldse, kõige ja kõigi vastu!
Täna on emadepäev! Ma ei tea, kas see tuleb mu nurka surutud tujust praegu või mulle lihtsalt ei meedigi absoluutselt mitte üks tähtpäev. Vähe sellest, et ema on jauranud terve nädala juba sellest, et pühapäev on emadepäev, siis jauravad ka kõik teised sel teemal. Mis aga on eriti kummaline, on see, et tegelikult mina küll ei mäleta, et meie peres oleks kunagi hullult ’seda’ päeva tähistatud. Päev nagu iga teine ju? Või ei ole? Noo, kui enne oli, siis enam igatahes pole. Püüan siiski võimalikult neutraalne olla. Arvan, et täna on üksi olemise päev. Ma pole täna väga seltsiv, isegi enda seltskond tundub üleliigne.
Eile õhtul, kui ma õue läksin, oli plaanis alguses üksi minna. Tahtsin minna Vallikale päikest vaatama, kuidas see loojub ja lihtsalt olla. Ilmselgelt peaks enamik seda ebanormaalseks ja noh, ma polegi tavaline ja normaalne, nii et minult ei tasu ka midagi normaalset oodata. Poolel teel tekkis aga veider tunne, nagu oleks pidanud kellelegi helistama, sest pärast pidu olid kõik nagu ära kadunud. Tundus, et kõigil on suva, kuidas keegi end tunneb ja mis toimub. Helistasin Leenule – ta oli Kamiga. Nojah, pole midagi siis. Millalgi sain Joonistatud mehega kokku ja tsillisime lambist. Aga midagi oli nagu valesti, mu süda aimas halba. Ja õhtul see halb hakkas ka saabuma minuni. Unwelcome inimesed ja muu stuff... Koju jõudes oleksin tahtnud lihtsalt end ära peita, kõige ja kõigi eest, emotsoone nagu polnudki ja samas olid sellised, et ma oleks nagu kuri olnud millegi peale??! Kui ma korraks arvuti lahti tegin, hakkas rääkima inimene, kes mõni aeg tagasi ütles, et ta ei suhtle minuga enam. Mul läks kõik sassi, ma ei teadnud, kas vastata või täita ta soov ja temaga mitte suhelda, nagu ta tahtis? Pika juurdlemise peale otsustasin, mitte midagi öelda, ja panin parem arvuti kinni tagasi. Raske... Emotsioonid käisid jälle üle pea ja pea peal kokku. Fakkkk! Tahaks juba unustada kõik selle ja Eestist ära saada. Jah, tahaks päriselt Eestist ära saada. Alustaks muidugi Tlnasse, kuid täna emaga jalutades mõtlesin, et kui teda enam pole, siis mul pole ka kohustusi enam Eestis, ja olen üpris kindel, et ma ei taha siia enam jääda siis.
Hommikud on vastikud! Ma ei suuda oma silmi avada. Isegi, kui mul see niinimetatud vaheaeg hakkas, pidin täna varakult ärkama, sest ma teadsin, et ema on juba ammu üleval. Ta oli õues, kui tordi ja lilled tuppa viisin. Jah, need tegid ta tuju heaks, aga ta ei muutu kunagi...
Pärast hommikusööki läksime linna ja ostsime talle kingad. Jalutasime veel natukene niisama, mis on täiesti uskumatu, sest ma lihtsalt ei suuda temaga kaua koos olla. Isegi tund on mõnikord liiast, samas, kui mõnel teisel juhul on isegi täiesti okei. Igatahes, see tema nõme näägutamine ja virisemine ja otsustusvõimetus ja kõik see... Õhhhh, ma ei või lihtsalt, ma ei kannata seda ja ma pole mingi faking mõtetelugeja, et peaksin aru saama, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad ja tahavad. Ja see ei käi ainult mu ema kohta. Ridade vahelt ma kah lugeda ei oska ja polegi vaja, kellele midagi ei meeldi, siis alati on võimalus lihtsalt minema kõndida, nagu ikka inimesed teevad ja juba kombeks on saanud. Ja krt, tal on vaja alati ka midagi vastu öelda. Ta võib isegi teada, et mul on õigus, aga tal on vaja ikka näägutada ja targutada ja vastupidist väita. Milleks??? Kõige kohutavam asja juures on see, et ma lollakas teen tihti sama viga. See on mingi värdjas päritud komme vist. Ja see on NÕME! Ma ei taha selline olla!! Tahan olla mina - Päike! Haah, see on sama nagu siis, kui ema hakkab mind kellegagi võrdlema... Ütleb, et ma olen ikka nii sarnane sellele ja tollele või, et mul on kellegagi sarnased näojooned või mis iganes. Ma tean, et see on absurdne, aga mulle ei meeldi noh! Ma ei taha olla nagu teised!! Ja ma ei taha sarnaneda kellelegi, igatahes mitte nii! Ma tean, et minul ja Leenul on mingeid ühiseid jooni, ja see on ok, aga ma ei taha nii, et mu ema või keegi kolmas tuleb ja hakkab mingeid lambikasid paralleele tõmbama, mida tegelikult ei eksisteeri isegi.
Ühesõnaga jah, täna on varjamise päev olnud, sest kohe kui ma koju jõudsin, läksin õue, oma hoovi kõige tagumisse nurka ja kuni praeguseni olen lihtsalt omaette olnud. Lugesin ja mõtlesin ja kirjutasin ja kuulasin muusikat. Parim asi siin maal olles ongi see, et mul on suur hoov, kus saan rahus olla. Võin oma asjad mööda hoovi laiali jätta (nagu tel., raamat või mis iganes muu) ja keegi ei saa neid ära võtta ega ära lõhkuda ega midagi teha. Õues on täna väga mõnus ilm kah, ainult mingi jobi tuul on. See võiks minema kaduda, siis oleks palju parem. Aga sukeldun nüüd oma raamatusse tagasi, sest hetkel sain vist kõik öeldud, mis mul öelda oli. Hakkas palju parem kah kohe! Kirjutamine on ikka üks hea teraapia, parem kui rääkimine, sest rääkides vähesed kuulavad ja veel vähesemad mõistavad.
Täna on emadepäev! Ma ei tea, kas see tuleb mu nurka surutud tujust praegu või mulle lihtsalt ei meedigi absoluutselt mitte üks tähtpäev. Vähe sellest, et ema on jauranud terve nädala juba sellest, et pühapäev on emadepäev, siis jauravad ka kõik teised sel teemal. Mis aga on eriti kummaline, on see, et tegelikult mina küll ei mäleta, et meie peres oleks kunagi hullult ’seda’ päeva tähistatud. Päev nagu iga teine ju? Või ei ole? Noo, kui enne oli, siis enam igatahes pole. Püüan siiski võimalikult neutraalne olla. Arvan, et täna on üksi olemise päev. Ma pole täna väga seltsiv, isegi enda seltskond tundub üleliigne.
Eile õhtul, kui ma õue läksin, oli plaanis alguses üksi minna. Tahtsin minna Vallikale päikest vaatama, kuidas see loojub ja lihtsalt olla. Ilmselgelt peaks enamik seda ebanormaalseks ja noh, ma polegi tavaline ja normaalne, nii et minult ei tasu ka midagi normaalset oodata. Poolel teel tekkis aga veider tunne, nagu oleks pidanud kellelegi helistama, sest pärast pidu olid kõik nagu ära kadunud. Tundus, et kõigil on suva, kuidas keegi end tunneb ja mis toimub. Helistasin Leenule – ta oli Kamiga. Nojah, pole midagi siis. Millalgi sain Joonistatud mehega kokku ja tsillisime lambist. Aga midagi oli nagu valesti, mu süda aimas halba. Ja õhtul see halb hakkas ka saabuma minuni. Unwelcome inimesed ja muu stuff... Koju jõudes oleksin tahtnud lihtsalt end ära peita, kõige ja kõigi eest, emotsoone nagu polnudki ja samas olid sellised, et ma oleks nagu kuri olnud millegi peale??! Kui ma korraks arvuti lahti tegin, hakkas rääkima inimene, kes mõni aeg tagasi ütles, et ta ei suhtle minuga enam. Mul läks kõik sassi, ma ei teadnud, kas vastata või täita ta soov ja temaga mitte suhelda, nagu ta tahtis? Pika juurdlemise peale otsustasin, mitte midagi öelda, ja panin parem arvuti kinni tagasi. Raske... Emotsioonid käisid jälle üle pea ja pea peal kokku. Fakkkk! Tahaks juba unustada kõik selle ja Eestist ära saada. Jah, tahaks päriselt Eestist ära saada. Alustaks muidugi Tlnasse, kuid täna emaga jalutades mõtlesin, et kui teda enam pole, siis mul pole ka kohustusi enam Eestis, ja olen üpris kindel, et ma ei taha siia enam jääda siis.
Hommikud on vastikud! Ma ei suuda oma silmi avada. Isegi, kui mul see niinimetatud vaheaeg hakkas, pidin täna varakult ärkama, sest ma teadsin, et ema on juba ammu üleval. Ta oli õues, kui tordi ja lilled tuppa viisin. Jah, need tegid ta tuju heaks, aga ta ei muutu kunagi...
Pärast hommikusööki läksime linna ja ostsime talle kingad. Jalutasime veel natukene niisama, mis on täiesti uskumatu, sest ma lihtsalt ei suuda temaga kaua koos olla. Isegi tund on mõnikord liiast, samas, kui mõnel teisel juhul on isegi täiesti okei. Igatahes, see tema nõme näägutamine ja virisemine ja otsustusvõimetus ja kõik see... Õhhhh, ma ei või lihtsalt, ma ei kannata seda ja ma pole mingi faking mõtetelugeja, et peaksin aru saama, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad ja tahavad. Ja see ei käi ainult mu ema kohta. Ridade vahelt ma kah lugeda ei oska ja polegi vaja, kellele midagi ei meeldi, siis alati on võimalus lihtsalt minema kõndida, nagu ikka inimesed teevad ja juba kombeks on saanud. Ja krt, tal on vaja alati ka midagi vastu öelda. Ta võib isegi teada, et mul on õigus, aga tal on vaja ikka näägutada ja targutada ja vastupidist väita. Milleks??? Kõige kohutavam asja juures on see, et ma lollakas teen tihti sama viga. See on mingi värdjas päritud komme vist. Ja see on NÕME! Ma ei taha selline olla!! Tahan olla mina - Päike! Haah, see on sama nagu siis, kui ema hakkab mind kellegagi võrdlema... Ütleb, et ma olen ikka nii sarnane sellele ja tollele või, et mul on kellegagi sarnased näojooned või mis iganes. Ma tean, et see on absurdne, aga mulle ei meeldi noh! Ma ei taha olla nagu teised!! Ja ma ei taha sarnaneda kellelegi, igatahes mitte nii! Ma tean, et minul ja Leenul on mingeid ühiseid jooni, ja see on ok, aga ma ei taha nii, et mu ema või keegi kolmas tuleb ja hakkab mingeid lambikasid paralleele tõmbama, mida tegelikult ei eksisteeri isegi.
Ühesõnaga jah, täna on varjamise päev olnud, sest kohe kui ma koju jõudsin, läksin õue, oma hoovi kõige tagumisse nurka ja kuni praeguseni olen lihtsalt omaette olnud. Lugesin ja mõtlesin ja kirjutasin ja kuulasin muusikat. Parim asi siin maal olles ongi see, et mul on suur hoov, kus saan rahus olla. Võin oma asjad mööda hoovi laiali jätta (nagu tel., raamat või mis iganes muu) ja keegi ei saa neid ära võtta ega ära lõhkuda ega midagi teha. Õues on täna väga mõnus ilm kah, ainult mingi jobi tuul on. See võiks minema kaduda, siis oleks palju parem. Aga sukeldun nüüd oma raamatusse tagasi, sest hetkel sain vist kõik öeldud, mis mul öelda oli. Hakkas palju parem kah kohe! Kirjutamine on ikka üks hea teraapia, parem kui rääkimine, sest rääkides vähesed kuulavad ja veel vähesemad mõistavad.
Kui päris aus olla, siis igatsen vist...ikka veel?!
