Uskumatu!! Mu elu esimene öö lennujaamas. Super lahe! Tõeline seiklus ikka! See on üks parimaid puhkuseid ja reise üldse, mis mul kunagi on olnud.
Kui eilsest midagi kirjutada, või kui ma selle postitan on juba üleeile, aga hetkel veel eile, siis... Hommik oli meil varane, juba kaheksa ärkasime ja kõik asjad valma, hakkasime liikuma. Saime õnneks pakid hotelli veel jätta ja läksime autot tagasi viima. Kõik laabus justkui iseenesest. Väga hea! Selle sama autoga toodi meid linna tagasi ja võisime rahuliku südamega hommikust sööma minna. Mmm... una brioche’ i cappuccino ja võrratu ilm. Itaalia keel on tegelikult suhteliselt lihtne ja hakkab kohe külge. Kui ma siin kuu aega oleks, siis oskaks ma juba isegi aru saada ja rääkida. Igatahes, istusime seal võrratus välikohvikus üle tunni aja kindlasti, aeg läks lausa lennates. Pärast seda käisime veel poes ja ostsime itaallaste lemmik juustu. Sain ühtlasi ära proovitud espresso ja limoncello, ohoh! Varsti tuligi aeg minna bussile ja siis kahele rongile, et jõuda Milanosse. Ok, bussile jooksis ka miljon õpilast. Täitsa kummaline tundus see. Kartsin juba, et me ei saagi peale, samas poleks mul ka selle vastu midagi olnud, kui me ka poleks sinna saanud. Igatahes, tuli ka kolmas buss, mis oli lisa buss, ja me mahtusime sinna. Jõudsime ilusti rongile ja ka teisele rongile ja aeg lendas täna tõesti. Vähemalt minu jaoks. Milano on siiski uskumatult lahe linn. Kui ma kunagi veel Itaaliasse tulen, siis ma lähen sinna. Rongijaam oli hiiglaslik ja mega ilus. Olime seal umbes paar tundi ja ma oleks vist veelgi olnud, kui aega oleks olnud. Tulime siis bussiga mööda kiirteed lennujaama, kus selgus, et üle tee on üks Itaalia suurimaid kaubanduskeskusied. Wao!! Naug mine ära!!!! See oli ikka GRANDE!!! Meil oli ainult tund aega, et seal ringi vaadata, sest kell 22 see pangi kinni, aga me jõudsime 21 ja siis oli suht pekis värk. Aga midagi ikka nägime ja emotsioon oli võimas. Pärast väikest poerallit tulime lennujaama ja hakkasime oma asju nii pakkima, et kõik ikka ära mahuks ja kaalud kah klapiks. Okou, ma veitsa põen isegi selle pärast, kas me mitte kaalu ei ületanud vms. Neli pudelit alkot ja riided ja muu kraam... See ei ole just väga kerge jah. Kuidagi pakkisime siiski asjad ära, eks paistab mis saab. Kell südaöö peksti meid lennujaama teise otsa, aga kuna õues on võrratult soe ja mõnus olla, siis me kobisime hoopis õue. Nüüd on nii, et ma siin kriban kirjutada ja viidan aega. Vennaraas üritab natuke puhata. Ja nii me seda lennukit ootamegi. Kell 7.20 väljub...
Kui ma nüüd kirjutaksin veel midagi, mis eriti meelde jäi sellest võrratust reisist, siis peaksin vist alustama kohe esimesest päevast... Kui saabusime siia ja ei teadnud mitte midagi ega kedagi ja kõik sujus iseeneses. Mis näitab tegelikult, et ei tasu põdeda asjade pärast, mida muuta ei saa, mis tuleb, see tuleb nii või naa. Teiseks see esimene õhtusöök, kus vend sõi erinevate mereandidega pastat ja mulle lauldi itaalia keeles sünnipäeva laulu. Järgmine päev see, kuidas meil joppas autoga ja nii edasi. Muidugi on/oli asju, mida mõtlesime hiljem, et oleks pidanud teisiti tegema, et oleks olnud kasulikum või mõtekam, aga mis tehtud see tehtud. Ja kõik on ju hästi!?! Edasi... Pietra Ligure on üks võrratumaid paiku, selle vaatamata, et seal olid nii kitsad, käänulised ja järsud teed, et iga millimeeter mängis rolli, et elada või surra. Kõik läks ju siiski hästi?!:D Aga ausalt, ma pole veel mitte kunagi nii kramplikult auto uksest kinni hoidnud, et pärast käsi lausa valutas. Uskumatu koht noh! Ja meie hotell!!!! Miljoni vaade merele, öösel kuu merel, terrass, mis oli suurem, kui meie tuba (peaaegu), oma bassein, oma rand, lahked ja abivalmid ja sõbralikud inimesed. Oeh...mida veel hing ihkab? Ja kogu see rannik ja maastik üleüldse. Seda on võimatu sõnadega edasi anda, isegi piltidega on keeruline, sest see mida sa näed ise ja mida räägivad pildid, pole ikka päris see sama. Uskumatu koht! USKUMATU! Kui mul vaid oleks võimalik siia jääda... Pietra Ligures oli veel lahedaid asju ja inimesi. Käisime päris mitmel õhtul mäe tipus söömas. See oli mingi restorani laadne koht, aga mitte päris. Igatahes, seal küpsetas eriti häid pizzasi üks mees, kes nägi välja nagu Asteriks.:D Ja need pizzad olid maailma parimad, isegi Hagari omad pole nii head, ausalt, sealt saab maailma parimat pitsat. Vaieldamatult! Viimasel õhtul tuli välja veel see kah, et teenindajad, kes seal olid, olid kaksikud naised. :D Hahaa, alguses me ei saanud aru isegi, et kumb on kumb ja see tundus nii veidralt naljakas, sest me polnud neid varem koos seal näinud ja see oli nii hea kombo lihtsalt. Ja mis kõige naljakam on, on see, et itaallased pole üldse mitte hullud või imelikud või üleolevad või halvad. Näiteks prantslased on veidi ülbed ja kõrgem klass, aga itaalias sellist suhtumist pole. Igatahes, igal korral, kui mu vend ütles midagi sellist, et :`Need itaallased pole üldsegi mitte nii hullud nagu ma arvasin`, siis juhtus midagi väga koomilist. Kõigepealt, seal Asteriksi restoranis oli teisel õhtul palju inimesi ja üks mees näiteks tõstis endale lambist tooli pähe. See oli nagu üli koom lihtsalt. Huumor kuubis!! Siis, ühel palaval päeval läksime pärast randa ühte kohvikusse, kus veitsa näksisime ja nii kui mu vend jõudis jälle need sõnad öelda, juhtus midagi naljakat. Kas olete märganud, et mõnikord on kõnniteed piiratud mingite postidega. Siis, üks ülikonnas mees, kui peale vaatad, siis eeldaks, et mingi hullem ärikas, tõstis ühel hetkel telefoniga rääkides oma jala lambist selle posti peale. Vähe ei olnud naljakas või??!!! :D Haaahaaa! Me karjusime vennaga mõlemad hüsteeriliselt naerda, sest see oli tõesti olukord, mida iga päev ei juhtu. Naljakaid seiku veidratest inimestest on veelgi, aga sissekanne läheb juba liiga pikaks ja tahaks veel muust kah kirjutada. Näiteks sellest, kui lahe on mu vennaga koos reisida... See on uskumatu! Kui ta mulle lambist ütles millalgi, et lähme koos reisima, siis mul oli lihtsalt karp lahti ja ma ei uskunud, et ta tahab minuga koos lambist trippima minna. Seega ma suhtusin alguses sellesse veidi skeptiliselt. Esiteks, ei arvanud ma, et see üldse tõeks saab ja siis, kui juba lennupiletid olemas, siis ei osanud ma nagu midagi sellelt reisilt oodata. Tulemus oli muidugi uskumatu ja unustamatu puhkus. PUHKUS kõige otsesemas mõttes. Puhkus Eestist, puhkus kodust, puhkus eestlastest ja puhkus koledast ja külmast ilmast. Mul oli kõik, mida tahta. Hea toit, hea tuju, super ilm, rand + meri, hea sõber/sugulane ja reisikaaslane. Ühesõnaga, kõik oli olemas! Siiski saab kinnitust tõsiasi, et mu vend on mulle siin ilmas kõige kallim, tähtsam ja olulisem. Peab ikka olema tahtmine tulla sellise tiinekaga, nagu mina, Itaaliasse, sellistesse mägedesse ja lihtsalt olla. Ning kuulda selliseid sõnu, et ’tahaks siia veel jääda’ ja ’siin on tõesti uskumatult ilus’ jne. Wao!! Parim! Parim! Parim!
Ok, jutt läheb juba liiga pikaks, eks kes rohkem teada tahab, see kuuleb sellest reisist veel ja veel. Arvatavasti pajatan sellest nii kaua, kuni järgmine sihtpunkt on vallutatud. Praeguseks lõpetan, panen arvuti kotti tagasi, ja asun lennikut ootama jälle.:D CIAO!
PS! Ma ei lugenud seda kõike uuesti läbi, seega loodan, et ei pahandata, kui on kirjavead ja muud apsakad.
Tegelikult on tegu juba üleeilse sissekandega...ehk siis esmaspäeva ööl vastu teisipäeva kirjutatud.
