Nii kiire on, või tegelikult ei ole üldse, aga mu päevad kujunevad kõik sellisteks, et ärkan, lähen tööle, istun seal oma 10 tundi umbes ja tagasi koju ning kohe magama. Lõbus elu! Ma ei teagi, kas tõesti vanus surub peale või mis värk on...
Tegin täna mõned avastused kuidas saada tutvusi?! Või noh, ma ei teinud seda tegelikult täna, ma teadsin seda juba enne, aga üha enam hakkab mulle kohale jõudma, kui kerge see NII on... Nimelt pole vaja mitte midagi muud teha, kui suitsetama hakata. Ja siis koguaeg istuda seal välisukse ees ja kimuda oma parimat sõpra ja siis pläkutada kõigi nendega, kes seal sinuga koos oma elu hävitavad. Parim lahendus! Aga ma sellegi poolet ei plaani suitsetajaks hakata!
Teine lahendus on see, et kuigi sa pead järgmine hommik tööle minema, siis POHHUI!? ´´Ärka´´ lihtsalt kell pool kaks öösel, et nüüd on ju ideaalne aeg minna koridori peale karjuma ja jooksma! Jah! See on lihtsalt parim! Ja sa leiad veel endale hulgaliselt purjus tuttavaid, kellele teeb näiteks su nimi nalja, kes väänavad paar tundi oma keelt, et seda öelda ja kes seda enam järgmine hommik ei mäleta! Sama käib ka sinu enda kohta! :D Sa ei mäleta homme mitte ühtegi nendest nimedest. Nii kohutavat lõbus ju! Ja mis veelgi enam, nad lähevad ju KÕIK minema ja ma ei kohtu enam mitte iial nende türklaste ja hispaanlaste ja tont teab veel kellega... Ja juba temperamendi vahe on nii suur, et ma ei viitsiks nendega isegi kirjavahetust pidada vms. Ma ei usu, et nad tahaksid ka, sest neil on oma rahvusperekond siin, kes on põhisuhtluses, seega, pole mõttet toppida kah! Aga see selleks...
Ja siis millegipärast...ma ei tea miks, on järgmisel päeval selline tunne, nagu inimesed oleks ilgelt pettunud sinus, et sa nendega ei hänginud eile öösel või et sa ei räägi neile oma elulugu. Pärast seda, kui oled korraks juba eemale astunud, oledki väljas! :D Mulle on küll selline õppetund antud praegu, mulle tundub. Aga vb ma oma suurest igavusest mõtlen lihtsalt liiga palju asju välja?!
