Okei, et keegi või mõni üksik ei peaks siin 10 korda seda sama viimast postitust lugema võtan end täna kokku ja kirjutan midagi...aga ilmselt läheb see natuke pikaks.
Niisiis...üks jutt minu elust .....
Olen mingisugusel talendishow moodi üritusel ja publiku seas on inimene, keda olen pidanud kõige tähtsamaks oma elus juba väga pikka aega, aga ehmatuseks märkan, et ta istub tüdruku kõrval, kelle vastu tal kunagi tunded olid. Kas see võib midagi tõsist olla? Mu peas on korraga tühjus ja miljon küsimust..Ehmun ja keeran etteaste vussi. Põrgusse! Olen pühaviha täis ja marsin otse lavalt tema poole. Ta lihtsalt teeb oma külma ja kalki irvet mulle näkku ja see ajab mind veelgi enam närvi. Küsin siis, et miks ta irvitab ja kas nende vahel on midagi. Selle peale vastab tema mulle: ``ja kui ongi? mis siis on?`` Ja irvitab edasi. Ma olen inimvare...Tahaks kokku kukkuda või siis lüüa teda ja seda lipakat! Ma vihkan neid!!! Mõlemat! Nuttes jooksen minema, teadmata suunas ja teadmata mis mind ees ootab...
Järgmine hetk leian ennast Lõuna-Eestist, Võru lähistelt. Olen juba ammu tahtnud sinna muuseumisse minna ja palusin toda kallist inimest korduvalt, et ta minuga kaasa tuleks, aga asjata. Millegi pärast avastan ma, et mul puudub auto ja liikumisvahendiks on jalgratas, millega linna tagasi saaksin, aga liiklus on justkui välja surnud. Mitte kedagi ei ole maantel peale minu, terve selle aja kui üritan oma korteri poole vändata. Ma pole päris kindel kuhu linna ma isegi väntan, peas on lihtsalt kõik nii sassis ja endiselt miljon mõtet. Olen tihti enesetapule mõelnud, aga ma tean, et kõigil ei oleks sellest pohhui, isegi kui temal oleks! Mul on ju veel mille ja kelle nimel elada?! On ju? Või kas on ikka?
Linna piirile jõudes tunnen ära korterelamud, aga ei saa endiselt aru, mis linnas ma olen. Esimene maja, mis minust paremat kätt jääb on pooleliolev nelja või viie kordne maja. Mille erinevatel korrustel on hulgaliselt mehi...Nad on kõik üleni mustas ja hoiavad käes hiiglaslikke relvi, meenutaks nagu AK püsse. Liiga raske on öelda, mis margiga tegu on, sest nad on minust veel kaugel, ilmselt midagi AK-4 sarnast. Järsku aga käivad meeletud lasud ja ma olen hirmul...olen ju nii mitmeid kordi mõelnud suremisele, aga kardan siiski. Avastan labida, mille endale ette tõstan kui kaitsekilbi ja väntan elueest edasi. Imekombel ei taba mind mitte üks kuul. Kas nad siis ei tulistanudki mind?
Jõuan oma korteri nurgale ja viskan kohe ennast pikkali maha. Üritan ümber maja roomata, et siis uste juurde pääseda. Torman kolmanda trepikoja uksest sisse ja avastan, et ma ei tunne seal mitte midagi... Ilmselt olen eksinud?! Lähen järgmisesse trepikotta (neljas) ja kuulen kuidas mind hüüdes üks tüdruk mulle järgneb. Ma tean teda, aga ei mäleta ta nime enam. Me peaaegu et roomame neljandale korrusele, kus on mu korter ja näitan talle näpuga ühele uksele kolmest. Ta tormab mu korterisse ja vastu tormab talle keegi vanem naisterahvas. Ma ei tunne teda... Miks ta minu korteris on? Vanem proua tuleb koridori ja heidab koos meiega pikali, lasud õues lähevad aina intensiivsemaks ja neid tuleb juurde. Koridoris on üks sein klaasist ja kergitan ennast korraks, et üle trepikäepideme vaadata sellest välja. Näen kõrvalmaja aknasse, kus olen sihikul ühel Inglise mundris sõduril. Sama kiirelt prantsatan maha tagasi, tõmban ennast kägarasse ja hakkan nutma. Ma ei taha surra veel... Ma tõesti ei taha! Ma tahan oma pere juurde ja et see kõik lõppeks. Miks minuga sellised asjad peavad juhtuma?? :'(
Järgmisel hetkel näen Stevenit enda kõrval kükitamas ja küsimas, kus R. ja laps on? Ma olen segaduses, aga toibun siis ja ütlen, et nad peaksid emaga kodus olema. Aga majas kodus, mitte siin korteris. Ta küsib minult, et kuidas ma koju saaksin, kas ma olen autoga. Aga ma raputan pead. Selle peale ütleb ta, et mõni buss veel sõidab, aga et ma pean kiirustama. Ma ei saa aru temast väga, ta tugeva aktsendiga kiire inglise keel ajab mind paanikasse ja ma lihtsalt nutan. Siis ulatab ta mulle kaardi ja hakkab sinna midagi peale kriitseldama, ilmselt mingit trajektoori, mida mööda tsiviilisikud võivad sõja ajal käia, et neid kohe maha ei lastaks.
Edasi ei julge ma rääkida, sest ma ei tea tegelikult, mis edasi sai. Nagu aru võib saada, oli see mu unenägu ja ma ei julgenud seda edasi vaadata. Kas oleks saanud midagi veel halvemaks minna? Kas ma oleksin pääsenud ja oma pere juurde jõudnud? Või oleksin ma kuuli saanud ja maas piinelnud? Kes teab?! Mis siis veel saab, kui see on päris, kui see ongi mu tulevik? Miks me kõik nii hoolimatud peame olema üksteise suhtes?
