See koik on veninud juba loputult, nii palju on haiget saadud, nii palju on õnnetuid, aga ma ei tunne enam piire, ma ei oska enam tagasi minna ja kas ma tahan isegi?
Kolm aastat tagasi tutvusin noormehega, kes tõi mulle kuu ja päikese, maa ja taeva. Meie suhte alguses reisisime me koos palju ja koik oli imeline. Aga me olime nii noored siis, nii kohutavalt noored ja rumala. Tal oli palju austajaid, ja ma tundsin tihti, et ka mina olen lihtsalt üks suvaline austaja tema jaoks. See mõte oli nii kurnav ja ahastama panev. Pidin midagi ette võtma, ma olin sunnitud lihtsalt. Kiindusin temasse liialt ja olin valmis ühel päeval isegi oma elu kallale minema, lihtsalt selleks, et ta ei läheks kellegi teise juurde. Ma ei mõistnud lihtsalt, mida oli neil, mida minul ei olnud?
Eestis elasime koos üürikorteris ja käisime mõlemad nii koolis kui ka tööl. Kui ma aga ühel päeval töölt koju tulin, polnud teda enam seal ja mitte ühtegi tema asja ka ei olnud. Süüdistasin kõiges ennast, et olin ta enda juurest oma armukadedusega minema peletanud. Ta telefon oli välja lülitatud, ta ei vastanud mu kirjadele facebookis ega ka meilitsi. Ma olin koletis ja inimvare korraga. Tol päeval jooksin ringi nagu totakas. Alustasin bussijaamast, lootes, et ta on veel seal, aga teda polnud. Nutsin ja jooksin mööda linna ja küsisin, kas keegi on näinud teda. Helistasin ta sõpradele, aga keegi ei teadnud midagi. Mu suurin hirm oli, et temaga on midagi juhtunud.
Siis algas tõeline põrgu. Ma helistasin tööle ja ütlesin, et perekondlikel põhjustel ei saa umbes nädal tööle tulla, ise samal ajal paaniliselt nuttes. Õnneks oli mul väga mõistev tööandja ja ta ei küsinud rohkem midagi. Ma võtsin autovõtmed ja sõitsin meie kodulinna. Leidsin ta sealt! Šoki seisund oli nüüd juba mõned tunnid kestnud ja olin omadega täiesti läbi, kukkusin ta ette maha lihtsalt. Ta ei teinud väljagi sellest. Karjus mu peale, et ma minema läheks ja et ta ei taha mind enam kunagi näha. Nüüd sellele mõeldes..väga täiskasvanulik see küll ei ole, või mis? Olin alandatud, aga jäin oma kohale ja palusin ja anusin seal nagu viimane lollakas, et ta minuga lihtsalt räägiks natuke, olin liiga sõltuvuses temast. Ta kuulas mind siis nii umbes pool tundi ja siis ütles, et läheb tuppa ja ma pean ära minema. Mul polnud valikut. Läksin koju ja lukustasin end oma tuppa. Veetsin seal nädala või nii ja ühel päeval otsustas ta mulle kirjutada. Lihtsalt küsida, et kuidas mu läheb... Aga mul oli väga halvasti, olin söömata ja joomata ja nutnud teadmata aja ning lihtsalt ei saanud enam voodist välja. Ta tuli mind vaatama ja ma nägin, et tal oli minust kahju, aga ilmselt ei tundnud ta enam midagi. Kõik mida ma soovisin selleks ajaks, oli vaid see, et ta suhtleks minuga kui sõber kasvõi. Nii saigi kokku lepitud. Ma läksin tagasi tööle ja ta käis mul aegajalt külas. Ta oli muutunud. Hoidis ilmselgelt kinni inimestest, kes teda ei tahtnud ja temast ei hoolinud, ja ei teinnud väljagi nendest, kes tahtsid ja vajasid, kes tema eest kõigeks valmis olid. Alkoholist sai tema parim sõber ja nii on see praeguseni kahjuks.
Kui mul aga uued sõbrad tekkisid, muutus tema armukadedaks ja paranoiliseks. Ja nii uskumatu kui see ka pole, ma olen kõigest loobunud, lihtsalt selleks, et tema nii tahab. Oma sõpradest, oma huvidest, oma perest isegi mingis mõttes. Kõik selleks, et ta tahaks miniga koos olla, sest mul on mingisugune haige opsessioon selle alkohooliku vastu. Ta lähedus muudab mu rahulikuks, aga ta käitumine mind õnnetuks. Ma tean, et see on vale, et ma lasen üldse endaga nii manipuleerida, aga ma ei oska seda lõpetada. Ma tahaks, et ta tahaks mind ja minuga koos olla, kas või sõbrana, aga ma ei saa ju inimest sundida või kinni hoida. On ilmselge, et ta armastab kedagi teist või mis veel enam, ei armasta kedagi. Ja nähes ta tühja südant, teeb see mind lihtsalt nii kurvaks, et ta kõiges halvas alati mind süüdistab, kuigi olen ilmselt ainus, kes talle päriselt ainult parimat soovib, mida iganes ta mulle halba ei ürita teha.
Nüüd õpin iga päev temast eemaldumist. See pole kerge ja kõige hullem on see, et iga uus päev on nagu otsast peale alustaks. Pole mitte kedagi kunagi nii palju armastanud, kui teda ja kui see terror kunagi läbi peaks saama, siis ilmselt tekib lihtsalt hirm armastuse ees. Aga tean vähemalt nüüd, et neil tüdrukutel polnud kunagi mitte midagi, oli lihtsalt see tema ``paha poisi imago``, mis naisi ta poole tõmbas. Aga kus on siis õiglus ja ausus ja armastus siin maailmas?
