Eile oli mul siis sünnipäev ja kuigi ma olen juba ammu endaga sõlminud kokkuleppe, et see päev ei vääri tähistamist, siis salamisi ootasin ja lootsin ma midagi muud, kui seda, mida see päev mulle pakkus. Ehk oli ka probleem selles, et olin torisev ja väsinud eelnevast õhtust...mis oli äraütlemata tore. Käisin paari töökaaslasega väljas ja mulle ilmselgelt istub paremini selline suhe inimestega, kus nemad ei tea mind ja mina neid...liiga palju. Selline pinnapeale, kuigi se kõlab üpris halvustavalt. Aga mida rohkem saad inimesi tundma, seda enam näed, kui ahvid ja küüned enda poole kõik on. See selleks.
Üleeile oli tore!
Eile algas mu hommik liiga vara ja kõik oli hea alguses. Mõtlesin, et teen tähistamisega iseenda jaoks varakult algust ja avasin väikse siidrikese. Siis korjasime kokku mõned inimesed, kellega käisime Keila joal, aga kuna ma ei tundnud ennast üldsegi nii vabalt ja hästi kui oleksin tahtnud ja eeldanud, siis tundus, et kõigil oli nagu igav ja halb. Otsustasime, et lähme kõik puhkame natuke ja siis vaatame mis õhtul saab. Keegi muidugi ei maganud ja õhtul linna minnes lihtsalt jätkus torisemine ja ninakirtsutamine, mis kokkuvõttes võib öelda, et rikkus mu õhtu. Ma olen nii pettunud.
Tänane päev on lihtsalt kurb olnud. Olen aasta vanem jälle ja tunnen, kuidas kõik on nii tühine. Selline sisemine äng ja masendus on lihtsalt, kuigi iseenesest on ju kõik hästi?! Ma olen lihtsalt nii pettunud endas ja inimestes, kelle ma enda ümber valin või lasen. Läbi aegade... midagi pole muutunud! :(
Täna on lihtsalt üks selline päev, kus ma norin ja noriks velgi kõigiga tüli, siis tahaks lihtsalt jõuetult maha kukkuda ja pool tundi nutta, ning siis läheks see kuri ja paha minu seest välja. Ootan juba, et saaks end tühjaks nutta...
Palju Õnne Mulle!
