Täna olen veelgi emotsionaalsem, kui eile. Nagu ka eile, vajutasin oma kella kinni ja põõnasin tuimalt edasi. Ärkasin selle peale, et mu vend lükkas lärmakalt mu toa ukse valla ja hakkas hambaharjade kohta mingit teemat ajama! Nagu wat? :D Anyway, vaatasin kella ja mõistsin siis, et olen jälle liiga kaua maganud. Deem... Kuigi mul on mingi probleem viimasel ajal magamisega nii-ehk-naa. Leian igal ööl alles kolmeaeg voodi ülesse. Uncool! Kuigi sellel on ka omad plussid, näiteks see, et öösel on nii hea vaikne ja rahulik, kas või lihtsalt selleks, et omi mõtteid mõelda. Mõttd tulevad üldse öösel nii paganama head. Kahjuks hommikule mõtlemine tõmmab tuju alla jälle.Pärast eriti särtsakat ja temperamentset äratust olin krapsti voodist väljas kah. Mmmm... ema oli pannkooke teinud, nice!! Üritasin õppida... See oli küll väga lootusetu üritus. Chillisime siis rõõmsalt kõik ja vaatasime TTV-st saate kordust, mille lõpus ma laulsin! Pärast seda hakkasid nad tagasi Tln-a sõitma ja mina hakkasin õppima, seda rõõmu polnud siiski kauaks, sest ma lihtsalt ei suutnud keskenduda. Jälle! Mängisin siis hoopis klaverit, olen viimasel ajal üldse oma pilli nii armunud, et võiksingi seda ainult teha, päevad ja ööd, lihtsalt olla ja laulda ja mängida. AGA see ei toida ju kedagi, pean õppima. Käisin siis jooksmas hoopis, sest mul oli totaalne energi ülejääk. Nii hea tunne on alati pärast seda. Algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Kui lõpuks piisavalt rahulik jälle olin, avasin ma oma lemmikaine – ajaloo. Lugesin allikat Holokaustist ja juutidest ja oh imedeimet, hakkasin jälle vesistama. Olen ikka liiga...mis see õige sõna nüüd oleks? Mh, ei leia õiget sõna seda väljendamaks hetkel. Aga üks on kindel, ma ei tohiks sellesse suhtuda nii, nagu oleksin ise seal olnud ja minuga oleksid sellised koledused juhtunud, mida nende süütute inimeste kohta lugesin. Kui kohutav ja hirmus nende elu ikka oli. Naised, mehed, lapsed kokku surutud imetillukesse kambrikesse, kus oli minimaalselt õhku ja kõige tipuks veel gaas, et neid lämmatada. Miks ometi? Nad ei olnud ju mitte midagi kurja teinud!? Oh, ei taha sellele isegi mõelda mitte. Pärast neid melanhoolia hetki pühendasin end pisukeseks ajaks ka bioloogiale ja lõpetasin õhtu taas teleka ees. Ma varem ei vahtinud üldse nii palju telekat. Ei vaadanudki üldse, aga viimased nädalavahetused olen teleka ees veetnud põhimõtteliselt. Dislike!
Nii, üritaks siis täna äkki varem magama kobida, kuigi und vist väga ei tule veel. Homme on hea päev, kuus tundi ainult koolis. Kannatan ära, kui saksa keeles muidugi tööd ei tule. Hope not! :)
