Nii nii. Nagu lubasin, siis olin täna tublim, aga ikka ei jõua kõike tehtud, mida plaaninud olen. Hommik oli üpris masendav. Olin liiga väsinud, et end liigutada. Seega vajutasin kell 10.30 oma äratuse kinni ja lihtsalt olin. Avasin raamatu ja lugesin, voodist välja tulemata, u. tunnikese. Pool 12 tuli ema ja ütles, et oleks aeg liigutama hakata. Ärkasin lõpuks ja taarusin kööki, kus hakkasin kõrvitsat lõikama ja lõikasin nii umber viis korda omale kätte. Nüüd on mu vasakul käel paar armi isegi. Siis tuli venna juuksurist ja me arutasime temaga igasugu eluliselt tähtsaid asju. Ta viis mind kella kaheks muusikakooli, kus valisime Janaga laulu välja ja tegime proovi veidi, duettide konkurssiks. Edasine asjade kulg oli sootuks teisiti, kui olin plaaninud. Mingi aeg, kui koju olin jõudnud, värvisime mul juukseid hoopis.
Kui nüüd üdini aus olla, pole tänane päev üldsegi mitte mingi eriline lust ja lillepidu olnud. Selline tülpimus ja äng on kallal lihtsalt. Aga ilmselt on see kõik sellest jubedast koerailmast tingitud. Aknast välja küll vaadata ei taha, süda läheb pahaks kohe, rääkimata siis veel õue minekust. Fui!! Ma jälestan selliseid torme, kus õue minnes tõmmab hinge kinni ja mitte midagi ei näe, isegi oma varba ette mitte.
Praegu pühendan end jälle raamatule, siis peaks midagi vast õppima kah hiljem.
Muideks nägin isegi und, aga praegu täpselt ei mäleta, mis see oli... Pärast tuletan meelde ehk? :)
