Tõeline deprekas tuleb peale... Kole ilm ja kurvad mõtted, väsimus mitte millestki ja kõige tipuks veel sõnum, mida ei oodanud (parem, kui poleks saanud!). Oeh! Vahel mõtlen, et miks me teeme nii palju vigu? Aga sellepärast, et vigadest ju õpitakse! Aga miks peab vigadest õppima? Miks pole me juba targad sündides? Miks me ei õpi teiste vigadest? Miks me muretseme? Miks? Miks? Miks? Las läheb kõik nii nagu minema peab... Milleks mõelda sellele, mida muuta ei saa? AGA, kus on piir? Piir muutuva ja muutumatu vahel? Kas on üldse kindlat piiri? Või on vaid hägustunud joon kusagil? Üks on kindel. Ei saa muuta seda, kes sa oled ja milline sa oled. Või saab? Konnast sai ju prints, napakast nohikust populaarne poiss/tüdruk, koletisest kaunitar. Seega, välimust saab muuta? Sisemus jäi siiski samaks ju. Miks on siis ikkagi välimus nii oluline kõigile? Miks ei süveneta, et õppida tundma maailma ja inimesi nii nagu nad on? Mille kuradi pärast on vaja alati ilu, enne kui sisusse süüvida otsustatakse? Oh god, miks ma alati kõike nii hinge võtan? On täna mingi küsimise õhtu mul? Üks küsimus teise järel.Oh well. Vaatasin täna kahte filmi lausa ja millegi pärast olen ma täna kas täiesti emotsioonitu või üle-emotsionaalne. St. nutsin mõlema filmi lõpus. Miks? Sellepärast, et see on niiiiiii totaalselt võlts lihtsalt. See ongi vaid film. Kunagi ei ole päriselt nii, et algul palju draamat, siis veel draamat ja natuke veel draamat ja lõpuks mingi fucking happy end. Fuck it! I hate this! Ma ei vihka õnnelikku lõppu, aga see on nii...võlts, ebaehtne, teeseldud, ebareaalne, ebaaus, petlik, väär, ebaõige, ekslik, vale, butafoorne, fantaseeritud, väljamõeldud, bluff, udujutt, umbluu, fantaasiavili – farss, totaalselt! Mitte midagi ei lähe siin elus nii!!! Mitte midagi... Ja kui korraks tekkib ka tunne, et kõik hakkab muutuma, et pääsemine sellest okkarägastikust pole kaugel, siis ei tasuks seda pettekujutelma uskuda, see on vaid hetkeline. Ideaali purustajaid on kahjuks kõvasti rohkem, kui selle loojaid.
The end!
