Talviselt endassetõmbunud põllulapid paistavad mu toa aknast. Milline jumalik hetk see on, kui päike paistab ja lumi sätendab. Täna paistis ja see oli tõesti võrratu!
Ma olen terve tänase päeva tegelikult mõelnud, et miks ma selle blogi ikka tegin? Mulle ei meeldi tavaliselt teistele kirjutada. Blogi peaksid kirjutama ikka need, kes on kusagil kaugel maal, kellel on midagi põnevat jagada ja nõu anda teistele. Siis aga jõudsin probleemi teisele küljele... Ma kirjutan endale ju?! Ma kirjutan, et vabaneda lihtsalt Sellest!
Tänane päev koolis oli rutiinne. See oli vist kolmas tund, kui Paul oma vihiku servale harilikuga kirjutas "täiega venib". Heh, teadsin täpselt, mida ta tundis, sest tundsin ise samuti. Kehaline oli mõnus, täna väsitas ikka korralikult ära kah. Mulle meeldib! Käisin raamatukogus.. Olen seal viimasel ajal eriti sage külastaja, ei teagi, kuidas see nii on läinud.
Oh, aga lõpuks on reede!! Ei mingit õppimist täna. Aeg kuulub täielikult mulle.
