05.07.2012(neljap)
Olen jälle kuidagi kadunud olnud vahepeal,
aga viimane nädal mu elus on olnud juba täiesti talutav. Ütleks isegi, et
elamuste rohke, põnev ja kohati uskumatu. Ma ei tea kuidas see kõik juhtus, aga
hakkan vist järjepeale saama endaga taas.
See oli isegi kummaline… näed ühel päeval
kirja, kus on ainult kolm sõna “sa oled parim” ja edasi läheb kõik nii nagu
peab. Iseeneselikult! Sa tead, et see võid olla sina, aga sa ei saa selles iial
kindel olla ja kui see lõpuks välja tuleb…oled sa õnnetipul. Sa tead, et on keegi,
see keegi eriline…Sa ei tea vastuseid…miks, kuidas, kas, mida… Aga sa tead, et
see on lootus, see on see päästevest, mis päästab mind kindlast surmast,
hävingust…
Edasi läheb jälle kõik nii nagu õige on…nagu
minema peab. Nagu ise oma saatuse seame!
Ma ei tea kes, aga keegi kuulis mu palveid.
Edasine on minu enda kätes… Ma kas täiustan ennast ja võidan kõik või jään
selliseks nagu olin ja kaotan rohkem kui mul eales olnud on. Peamine, et mu
paks nahk aina paksemaks ja kuulikindlamaks läheks!
Niisiis, mis siis vahepeal juhtunud on. Hmm…
iga kord kui nii palju aega möödas, siis on nii raske mõtteid koondada ja aru
saada, mida üldse kirjutada. A mõnikord on nii, et tahaks nagu kirjutada ja
siis lihtsalt ei oska midagi. Niisiis…olen natuke paha tüdruk olnud ja Sassis
mesaga ringi rallinud ja siiani läks veel kõik õnnelikult. Olen paaril päeval
käinud võrku tagumas ja tundub, et ma isegi arenen sellel alal väheke.
Igatahes, lähimad sündmused mida ma veel mäletan on nädalavahetusest. Just siis
kui on sompus ilm ja mõtled, et tuleb rahulik ja vaikne õhtu heas seltskonnas,
hakkab telefon helisema. Jõudsime vaevu Ararati hõrgutavad palad pintslisse
pista (mina küll vähe, sest ma ei jõudnud lõpuks üldse midagi süüa) kui juba
ootas auto värava taga, et Tallinnasse sõita. Oli laupäeva õhtu. Mul tuli nüüd
muidugi võidelda mitme päeva magamatusega, aga seltskond oli tore ja palju
vaeva ei pidanud nägema. Õhtul sai sauna ja “surma” mängu mängida, pokkerit ja natuke
juttu vesta. Selline rahulik istumine, mis minu oleku juures sobis mulle täielikult.
Tuttu sai tol ööl umbes viie ajal. Pühapäeval ärkasin mina mingi kümne ajal
juba. “Palju õnne sünnipäevaks, mu kallis venna!” – kõne oli tehtud ja
koperdasin voodist välja. Tore võõrustaja praadis pelmeene ja mängisime
kolmekesi kaarte kuni ülejäänud osa seltskonnast ärkas. Kuna plaani polnud, oli
suht tõenäoline, et hakkame varsti Rakvere poole tagasi kimama, aga keegi väga
nagu ei viitsinud ennast liigutada selles suhtes. Nii avati kell 15.00 keset
päeva sampus ja pidu jätkus. Käisime siis poes, tõime söögikraami ja ühe rummi
juurde ja nii see läks… S. ja mina tegime carbonarat ja pärast seda hakkasime
monopoli mängima. Mille mina taaskord võitsin!! J Nii läks siis ka järgmine päev…ei tea kuhu, sest liiga kiirelt sai
kuidagi kõik otsa. Kell 2 öösel käisime veel Harku järves ujumas ja vesi oli
ikka hämmastavalt soe. Tõesti tore nädalavahetus oli. Kui tagasi tulime oli mul
jälle meeletu köha kallal ja ma istusin vaikselt ja lürpisin teed, teised aga
hakkasid millegi üle vaidlema ja targutama seal. Ma olin juba nii läbi omadega,
et ei tahtnud isegi süveneda. Tuttu jälle mingi kuue ajal. Kuna võõrustaja läks
esmaspäeval, nagu tubli inimene ikka, tööle, siis otsustasime me kah sealt nö “ajaaugust”
minema hakata. Koju jõudes tegime nämmnämm ja puhkasime niisama.
Eee… teisipäeva ma eriti ei mäleta, huvitav
mis siis toimus… ah jaa, olin vist kodus ja õhtul käisin jalkat mängimas.
Seeeest eilne õhtu oli väääääga põnev.
Pidime alguses lihtsalt Viitnale ujuma minema. Ühel hetkel astus Sass autost
välja ja mind pandi rooli. Alguses oli kõik tore. Jõudsime kohale, kes sulistas
ja kes ujus natuke ja hakkasime siis tagasi sõitma. Metsavahel oli kõik ok, nii
kui päris tee peale hakkas passis motoment tee ääres. Okou!!! Näitasid nad siis
midagi käega ja mul kohe suur hirm, et nüüd on mu elu läbi ka. Hakkasin juba
seisma jääma tee äärde, kui teised autosolijad ütlesid et ma edasi sõidaks.
Kurat kus mu käed alles värisesid. Pole tõesti juba ammu nii suurt adreka laksu
saanud. Kohutav, aga samas samal ajal nii lahe!!! Mul oli muidugi täielik null
nüüd peas, ei teadnud kas eest ära kihutada või rahulikult sõita. Otsustasime
siis lõpuks kuhugi kruusateele keerata. Veel pikka aega oli tunne, et kohe
tulevad järgi ja siis on lips läbi. Jõudsime linna tagasi siis ja kohe sõitis
mulle uus ment vastu…süda jättis vist paar lööki vahele ja ma unustasin
hingata, aga läks jälle hästi. Käisime siis Tomi pool, ta tuli oma autoga ja
läksime võrku mängima. Kuigi ma pole teab mis hea mängija ja Sass koguaeg
nöögib mu kallal, siis ma vähemalt arenen.
Niisiis…loo moraal on… ee…ma ei teagi mis
loo moraal on, aga õnn, et midagi hullu ei juhtunud ja loodetavasti hakkavad
asjad nüüd korda saama.
Päikest!!
