25.06.2012(esmasp)
Kummaline…selline meeletu kirg on kirjutada
ja iga kord, (eile isegi mitu korda lausa) kui kirjutama asun, siis nagu kõik
mõtted kaovad ja ma ei suuda midagi fokusseerida. Viimasel ajal tahaks ainult
pahandust teha… Kõige kasulikum oleks mul vist kodus istuda ja end maailmast
eemale hoida.
Uskumatu, et iga asi teeb siiani haiget…kuigi
see ei puutu enam minusse. Lihtsalt mulle jääb nii arusaamatuks see, kuidas
keegi saab ühel hetkel tuimalt selja keerata, sulle noa selga visata ja sind
lihtsalt maha surema jätta.?? Mis inimesed küll nii teevad? Kas nad tõesti ei
austa ega hooli mitte kellestki, peale ise enda?? Ma lihtsalt soovin kogu
südamest, et see juba läbi kord saaks. Paluuuun, miks ei või keegi mu palveid
kuulda võtta ja mind sellest põrgust päästa lõpuks? Kui kaua veel?
Ma ei saa ise kah enam aru, kas mu sisemus
on täidetud vihaga ja ükskõiksusega või on midagi head veel minu sisse järele
kah jäänud?! Nii uskumatuna tundub see kõik lihtsalt. Ma tahaks põgeneda…
Põgeneda selle maailma ja selle valu eest, selle kõige mis mu ümber ja sees
toimub. Ma tahaks karjuda, nutta, seda kõike välja elada…aga ma ei suuda enam.
Ma ei jaksa olla lihtsalt. Selline tunne on lihtsalt, et ma põlen…meeletu
leegiga aga väga aeglaselt. Ma põlen ära! Selline tunne on, et see valu
lihtsalt rebib mind nüüd juba tükkideks…aeglaselt, vaikselt, rahulikult, järjekindlalt.
Minust on jäänud ainult riismed…
