22.06.2012 (reede)
Olen/olin ära kadunud vahepeal…lootes siiralt,
et see midagi muudab, kuid siiski pean leppima olukorraga, tõsiasjaga, et mida
ma ka ei üritaks, mitte midagi ei muutu!! Ma just nagu ei oskaks enam selle
eluga toime tulla.? Tammun ühe koha peal, ootan ja loodan nagu viimane loll.
Viimasel ajal suudan vähemalt nii palju oma emotsioone taltsutada, et ei hakka
lambi kohtades nutma. Või siiski?
Ma isegi ei taha sellest rääkida ega
kirjutada… lootus, mis on lollide lohutus, loodan ma siiski siiralt, et kõik
saab korda. Et kui ma vaikin, siis see läheb kõik kunagi ise üle. Ma tõesti ei
tea enam mitte ühtegi vastust. Kas läheb siis???
Ma ei mäleta seda aega, kui minust sai
mingi jalkafriik?! Poleks tõesti uskunud, et tuleb aeg kui mulle tõesti on
oluline vaadata jalkat. Kunagi ma lausa jälestasin seda ja minu jaoks oli see
maailma kõige igavam asi üldse. Nüüd on justkui keegi teine minu asemel… Eriti
tore on veel emaga kihla vedada ja võita.
Ah jaa, ma olen isegi natukene tubli olnud
vahepeal ja võin ennast kiita vist, sest autokooli lõpp hakkab juba reaalsemana
tunduma ja paistma. Täna sooritasin autokooli teooriaeksami ära ja isegi kui
see oli mingi koolitest, siis tunne oli nii hea. Pole ju nii ammu milleski hea
olnud või midagi teinud, millest mingit tulemust võiks näha olla. Tahaks juba
lube ja autot, et teha ja minna kuhu ise tahan!!!
