06.06.2012 (kolmap.)
Tõesti, kirjutamine ehk aitab… Kuid mida
siin enam üldse aidata on?
Ma ei saa aru, miks mõni inimene peab olema
nii jobi, täielik tõbras?
Kui mult paar päeva tagasi küsiti, et
millal ma jälle blogi kirjutan, siis ma ütleisn, et ma ei taha enam kirjutada,
lihtsalt selleks, et halada oma halvaks läinud elu, mida ma ei suuda korda
seada enam. Ja mida ma nüüd siis teen?? Hakkan aga oma elu halama, sest kes
ikka jõuab kogu seda paska ära kuulata, mida mul koguaeg öelda on. Seega,
lihtsam lahendus on tõesti kirjutada siia ja säästa kõiki inimesi sellest
kõigest.
Mida ma täna tunnen…?? Viha, imelikul
kombel on kogu mu keha täitunud viha ja vimmaga ja… äkki peaks üldse jooksma
minema, see aitab vb seda kurjust minust välja elada?
Mul on lihtsalt kõrini kõigest ja kõigist. Ma ei
teagi, mida ma elult tahaks, aga praegu tahaks lihtsalt olla vihane edasi. Nii
vihane, et ma ei tahaks kedagi näha ega kellegagi rääkida, ainult see aitaks
mul võitu saada iseendast ja kogu maailma valust, mida ma naiivselt kardan ja
arvan endale kuuluvat.
