Rakvere tekitab minus stressi!!!:( Jubedat! Nagu päriselt!
Pole päris ammu kirjutanud. Jälle!
Neljapäeval olin tööl, samuti ka reedel ja laupäeval. Sellepärast pole jõudnud midagi kirjutada kah. Laupäeval olin baaris tööl, mitte ei suhelnud nii palju inimestega. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on see nürim töö, kui ettekandja töö, kes saab inimestega koguaeg suhelda ja ringi jalutada ja mõnikord isegi joosta, kui eriti kiire on. Seega, mida ma öelda tahan on see, et olen oma tööga rahul. Kuna pühapäev on kõigil vaba, siis tegime terve meeskonnaga õhtul ühe joogi ja istusime lihtsalt ning rääkisime huvitavaid lugusi. Koju sain hilja või oleks õigem öelda, et vara hommikul. Kuid too õhtu/öö andis mulle palju juurde. Mind pandi mõtlema asjadele, elule, tulevikule. Kõik on nii sassis ja nii palju on vaja otsuseid teha, aga ma ei oska, ei suuda, ei tea, mis on õige ja mis vale. Mida peaksin võtma ja mida jätma? Kõike ju ei saa... Pühapäeva hommikul oli mul väga paha olla. Nagu tõsiselt paha. Olin vist haige. Tööle ma tol hommikul ei jõudnud igatahes. Kui ma oigides voodist välja sain, oli mul tunne, et suren kohe ära ja päriselt. Vihma kah sadas ja oli kohutav päev. Tegin endale süüa, mida ma loomulikult süüa ei suutnud, sest kartsin et kohe kohe tuleb kõik välja. Jätsin selle toidu sinnapaika ja pakkisin asjad kokku. Jumalale tänu, et rongijaam mu kodu juures kohe on. Komberdasin Baltasse ja istusin rongi. Kapuuts peas ja silmad maas, sest mul oli ikka veel paha olla. Lõpuks hakkas rong sõitma. Kaks tundi maha visatud aega.
Mu vastas istmele istus üks tüdruk. Käib kolmandas klassis ja nimi on Kristel vms. See oli ta pinali peale kirjutatud. Parajalt veider tegelane oli teine. Istus maha ja hakkas juukseid kammima, siis kammis ära ja võttis välja vihiku, keeras ühe puhta lehe ette ja kirjutas suurelt ’RAKVERE’. Hmm...peab ikka suur armastus selle vastu olema siis??! Mida ta edasi kirjutas, seda ma ei näinud. Mõne aja pärast tuli mulle tukk peale. Tõstsin oma kohvri pingile ja toetusin selle najale, et veitsa põõnata. Natukese aja pärast ehmatasin end ülesse ja ma ei tea isegi miks. Nägin, et see tüdruk sõi vorstisaia, mis polnud üldsegi mitte hea lõhnaga...ja mul hakkas jälle seest keerama. Öäk! Üritasin ennast uuesti magama sundida. Kui ma uuesti ärkasin, mängis ta mudelautoga. Nagu tegelt vä??!! Nalja teete vää?? Tüdruk, 3a klass, rongis, mudelauto ja hääled nagu ’prõnnprõnn’ ja ’võrrrr’... Mida hullu?? Ok, üritasin mitte jälgida enam, mida ta tegi. Aga suht raske oli, sest teadupärast rongis väga muud polegi teha, kui teisi inimesi vahtida. Terve selle rongis veedetud aja jooksul suutis ta veel ühe vorstisaia süüa, umbes kolm korda oma vihikut ja pliiatseid näppida, nendega midagi tarka tehes, autoha veel sõita, endaga pingipeal väänelda jne. Pärast Tapat ja enne Kadrinat küsis ta lõpuks minult: ’Ega te ei oska öelda, kus me oleme?’ Ma olin veitsa jahmunud. Ta tundus mulle nii totakalt naljakas tüdruk, aga ometi ei tohtinud, võinud ja saanud ma tema pihta naerda ju. Ütlesin, et järgmine peatus on Kadrina ja mõtlesin, et sellega asi piirdub. Kuid ei, nii kergelt ma ei pääsenud. Või noh, natukeseks pääsesin, sest talle helistas keegi ja siis rääkis ta veits aega telefoniga. Kõne lõpetas ja nii, et võttis oma telefoni, pani selle oma suu juurde ja hakkas lambist oma telefoni musitama. Haahaaa, no jah, vähe ei olnud mul naljakas vä?? Keerasin pea ära, et mu naerupahvakas talle otse näkku ei kargaks. Muigasin omaette ja lappasin oma ajakirja. Varsti hakkas ta minuga uuesti rääkima. Küsis, et kuhu ma sõidan? Ütlesin, et Rakveresse. Edasi küsis ta minult, et kus ma käisin, et mul nii suur kohver on? Ütlesin, et Tallinnas. Edasi päris ta, kui raske mu kohver on jnejnejne. Loomulikult ei jätnud ta pajatamata oma elu. Et elab Tallinnas ja läheb teeb vanaemale üllatuse, kes elab Jaama tänav 18 jne. Oleksin talle juba tahtnud öelda, et võõrastele pole hea alati kõiki üksikasju rääkida, aga lõpuks olime juba Rakveresse jõudnud ja sain rongist maha astuda. Seda tegi ka tema. Ja see oli nii naljakas, kuidas ta omaette podises: ’Lõpiks ongi Rakvere, nii pikk sõit oli ikka...’ Kui ma lõpuks üksi jäin ja kõige selle peale uuesti mõtlesin, hakkasin lambist omaette laginal naerma. Täiesti uskumatu, milliste inimestega kokku võib sattuda ikka. Koju tundus ikka väga pikk maa ja Rakveres on palju külmem kah, kui Tallinnas.
Olin jube väsinud kõigest ja kõigist. Kui tuppa astusin, hakkas ema töinama ja muud polnudki enam öelda ega teha. Pakkisin oma kohvri lahti ja sõin. Toit läks sel korral isegi alla. Kõik läks muidugi allamäge. Rakvere sakib ikka täiega. Kunagi ei saa kellelegi loota peale iseenda, ja kindel olla, et nüüd läheb kõik korda. Ma saan aru, et teistel on kah halbu päevi nagu minul, aga sellist käitumist ma poleks oodanud. Vastik tunne, kui sind valdab samal ajal segadus, kurbus, ahastus, viha. See on see hetk kus ma soovin, et mind poleks. Tahaks ära kaduda ja kõik lihtsalt persse saata, sest kõigil on nii pohhui nagunii ju??!Tänast päeva alustasin ma teise jalaga. Ma vähemalt lootsin seda. A hah, päris oligi nii. Suht moss ja pahur päev on olnud. Ilm on pekkis, ja kui ma korraks koolis käisin, siis tundsin ainult kergendust, et umbes 28 tunni pärast on kõik läbi. Pärast kooli läksin linna, jalutasin huupi, ostsin endale kingad ja käisin lõunatamas Art cafes. Ilm on nagu ikka. Kevad või sügis, ma veel ei ole otsustanud, aga suvest on küll asi kaugel. Ma vihkan sellist rusuvust ja masendust. Tahaks minema siit!!! Sain täna kutse kinno. Rakvere kino pole küll mingi eriline kino, pigem nagu piinapink, aga vb peaks minema. Ehk aitab see mõttes mujale viia. Kodus on selline tülpimus ja äng, et ma ei viitsi ega tahagi midagi teha. Oi jah, veits pikaks läks, aga ammu polnud kirjutanud ja mul oli palju öelda. Oleks veel isegi vb. Kui ma oma viha kõik praegu siia suunaks, aga ma ei tee seda. Lähen parem arvutist eemale...
