Nii palju siis sellest ’õhtu vaba’ olemisest.
Sain magada umbes neli tundi täna öösel ja hommikul tõttasin juba tööle. Mari-Els oli tööl ja ta on ikka nii tsill inimene, mulle väga meeldib temaga koos töötada. Nagu juba kombeks on saanud, pean seal varem lõpetama ja lippama oma uude kohta. Täna oli menüü- ja veinikoolitus. Mis venis ja venis ja venis ja venis ja... Ma pidin sinna samma lauale magama jääma. Kohutav! Algajad õpivad veine avama ja mul on sellest nii kõrimulguni. Kas minuga harjutas keegi kümnete pudelite viisi avamist?? EI! Töö käigus pidin õppima. Miks siis nüüd nii?? See röövis ka kogu mu väärtusliku aja täna. Plaanist, midagi kasulikku täna teha, ei tulnud midagi välja. Passisime seal siis ja nii see aeg kulus. Toidud olid loomulikult ülimalt head ja toit ja vein koos... appi, millised kombinatsioonid. Minust saab veel veiniarmastaja seal nii. Ma ei teagi nüüd kas see oli kuue või seitsme ajal, kui ma sealt minema sain. Jalutasin vaikselt koju ja nautisin seda, et saan päikest ja loodust nautida ja lõpuks ometi ka üks õhtu, kus saan varem koju. Issand kui hea, kui on oma kodu, oma enda korter, kuhu tulla ja lihtsalt olla. Puhata maailmast ja inimestest ja kärast ja mürast ja mölast ja... Mmmm, parim tunne hetkel. Kui kaua ma olen seda oodanud, et saabuks hetk, kus ma saan olla peidus kõigi ja kõige eest. Nii väga vajasin seda oma kohakest. Mitte et mul midagi inimeste vastu oleks. Ei, absoluutselt mitte. Aga lihtsalt, ma olen selline poheemlase hing, et vajan vahetevahel aega ainult iseendale. Täna sain!! Jessss!!! Ja kui enne oli juba kohutav masendusepilv minu poole rühkimas, siis nüüd on juba palju parem. Nimelt, kella üheksa paiku oli megailus päike ja ma käisin jooksmas ja noh, jooksmine suudab mind alati rahustada. Tõeline teraapia, eriti kui probleemid või jamad hakkavad kuhjuma. Istusin Linnahalli katusel ja vaatasin, kuidas päike silmapiiri vajub.
Korterist saan veel nii palju öelda, et kuigi see on megaväike, on see just paras mulle. Mulle meeldib siin, siin on hea aura. Saan rahulikult magada ja igal hommikul, ükskõik kui vähe ma ka maganud olen, vaatan peeglisse ja naeratan. Ma olen õnnelik! Olen rahul, et olen eemal kõigest ja kõigist. Kes iganes seda lauset nüüd loeb, siis palun võtke arvesse, et see pole kellelegi suunatud. Ma armastan ja hoolin inimestest, aga mulle lihtsalt meeldib suurlinn ja see, et keegi mind ei tea jne. Et kui ma hommikul oma korterist välja astun ja päikseprillid ette panen, siis saan tuimalt kõndida läbi Balti jaama, ja tean, et keegi ei tea mind ja mina ei tea kedagi ja kõigil on kõigist suva. Pole mingit väikelinna jõllitamist ja muud sellist. Igatahes, homme on hullumaja jälle...Peaksin tegelikult juba magama. Aga esmaspäev ja teisipäev on täiesti vabad päevad. Ootan juba huviga, sest ilmad pidid kah veel ilusamak ja ka soojaks minema!!:D
