Okou...mis minuga toimub?
Mu sees valitseb totaalne virr-varr. Üks suur hirm on, aga ma ei oska ega saa seda vaigistada... Sellega läheb aega.
Aga... Midagi head on kah vahepeal mu koledas elukeses juhtunud. Olen armunud! Lõpuks ometi on olemas üks inimene, kes mind mõista üritab ja kes minust hoolib nii nagu mina temast. Ehk isegi rohkem? Pole ammu juba nii rahulik ja hea tunne olnud. Liblikad on kõhus ja eemal olles on igatsus nii suur, et annan otsad. Kuigi, ma olen nii kaugel ja tema kah nii kaugel ja siis on nii raske.
Poleks arvanud, et suudan kedagi uskuda ja usaldada veel nii nagu teda. Aga temas on midagi sellist, mis ei pane mind temas kahtlema. Äkki on see vale? Ei tea. Tean ainult, et preagu on kõik uskumatult hästi. Kas see tähendab seda, et varsti tuleb mingi jama? Ei taha jamasid. Ta on nii hea üleüldse. Täpselt nagu joonistatud mees... Tähelepanelik, hooliv, hoolitsev, armas, sõbralik, muretsev, natuke ka midagi ’paha poisi’ imagost. Kõik mida hing ihata võiks. Ma nii väga loodan, et ma ei riku midagi oma tujutsemistega ära.
Kui ma eile Tlna jõudsin tundsin, et midagi oleks nagu puudu. Viimaste päevadega olin juba nii harjunud, et ma pole üksi, et nüüd oli lausa veider olla ihuüksi suures linnas. Hakkasin kodupoole astuma. Kui lõpuks koju jõudsin viskasin kõik asjad toas laiali põhimõtteliselt ja panin korralikud riided selga ning läksin esinema. Appi, kui hea tunne see on. Täielik vabastus, uskumatult mõnus. Küsiti numbrit ja värki ja loodame parimat, ehk saab veel mingeid pakkumisi. Igatahes, koju tagasi jalutades helistasin Raudole. Vähe ma polnud kade, et ta oli koos teistega Karepal ja neil oli funfunfun. Super masendus tuli peale ja ma ei tahtnudki enam midagi teha ega midagi öelda. Lõpetasin kõne ja soovisin ilusat õhtut. Pärast seda rääkisin umbes pool tundi Helenaga telefonis. Liiga palju asju oli, millest rääkida, aga liiga vähe aega, et seda teha. Nagu ikka lõpuks, lubasime, et peame kokku millalgi saama, aga vaevalt seda nii pea juhtub.
Hommikul läksin tööle, aga suur mure varjutas mu nägu vist liialt, sest iga natukese aja tagant käis keegi küsimas, mis mul viga on. Pean paremini varjama hakkama. Maris suutis mu siiski ära rääkida ja ma pajatasin talle kõik välja. Palju kergem hakkas... Midagi küll paremaks ei läinud ja midagi ei muutunud kah, aga korraks hakkas isegi kergem.
Hea, et ilmad ilusad on. Ja tahaks juba reedet!
Love you!
