Nii ammu pole kirjutanud. Täna võtan end kokku siis jälle!
Esiteks peaksin kirjutama, mis mul kolmapäeval juhtus, et nii hirmus kohutav päev oli. Olin uues kohas tööl ja oli esimene päev, olime ametlikult avatud. Suht katastroof päev oli, sest sealne kassasüsteen on mu meelest väga väga nõme. Lisaks sellele, oli mul 15 inimesega laud, kes otsustasid kõik korraga eraldi arved endale küsida. Tainapead! Siis on meil seal muidugi ainult üks kassa ja kõik teised tahtsid kah samal ajal arveid teha. Jne! Ühesõnaga, kõik olid nii trammis, et enam hullemaks minna ei saanud. Täitsa jube ikka. Õnneks sain kella kolme ajal töölt minema natukeseks. Käisin veiniklaaside koolitusel. Uskumatu, kui palju võib üks klaas muuta veini maitset ja lõhna ja olemust. Ma ei arvanud seda enne, kuid nüüd, pärast seda koolitust on selge, et igale veinile võib leiduda oma klaas, mis teeb sellest veinist täiuslikku olevuse. Seega, tegelikult mängib erilist rolli klaas, mitte vein ise.
Neljapäevasest päevast ei mäleta väga midagi. Mingi lambikas päev oli arvatavasti.
Reedel juhtus selleeest nii mõndagi. Oli järjekordne katastroofiline päev. Aga kõik need äpardused ja õudused, mis minuga juhtuvad, teevadki mind tugevaks ja kindlamaks. Nimelt siis reedel suutsin ma ühele mehele vahuveini peale valada...ja mitte vähe. Ups! Mul oli mega sitt tunne, tahtsin lihtsalt minema joosta, mitte mingit vastutustunnet ega midagi. Kohutav hirm oli, et nüüd on mu lõpp ja üldse, mega halb tunne oli lihtsalt. Olin nutma puhkemise äärel ja ei julenud enam midagi teha. Õnneks lahenes see asi hästi. Ülemus ajas asja joonde ja see mees ei läinudki minema, vaid sõi rahus lõunat ja tundis end hästi. Ma arvan, et mina oleks küll minema kõndinud ja poleks enam kunagi selle restorani poole kah vaadanud. Tükk aega värisesid käed, enne kui suutsin normaalselt jälle tööle hakata. Kuid pärast lõunat läks päev jälle heaks, sest mul oli üks selline laud, kus kolm inimest olid nii lahedad ja tegid nalja ja olid super rahul kõigega ja siis mul läks tuju kah kohe palju paremaks. Lõpetasin tol õhtul mingi kahe paiku.
Laupäeva hommikul olin juba kella seitsmest oma vanas kohas tööl ja kell 11 algas mu vahetus uues. Laupäev polnudki väga hull. Ainuke probleem on see, et kui ma seal päevad läbi treppidest ülesse ja alla jooksen, siis pärast lõunat või õhtul hakkan ma juba lonkama, sest jalad teevad hirmsat valu ja ei taha enam mulle väga kuuletuda. Kuid see päev oli eriline igas mõttes, või noh, õhtu küll juba. Nimelt oli restoranis laupäeval väga palju välsmaalasi meil ja kuidagi oli rahulikum õhtu alguses, kui tavaliselt. Õhtu jooksul see muidugi muutus, aga ma ei võtnud endale palju laudu, et jõuaksin ikka õhtul laulda kah. Seega tegin ma lauda, kus oli neli austraalast. See kõik oli ja läks nii lambist, aga oleks nagu mingi vihje mulle olnud või mingi saatuse märk või ma ei tea mis. Igatahes, nad olid super lahedad inimesed ja andsid mulle kõik oma nimed. Aadressid ja numbrid ja uurisid minu kohta täiega ja ootavad mind juba sinna. Nad ise lähevad küll veel Londonisse, aga ma ütlesin, et arvatavasti sügisel, kui lähen, siis nad ootavad mind ja aitavad, kui ma abi vajan. Uskumatu! Ma tean, et Aussis on sellised inimesed, kes pakuvad abi koguaeg ja on jube sõbralikud, aga need olid ju lausa võrratud. Siis oli veel üks mees, ma arvan, et inglane või midagi sellist, sest kerge aksent oli. Igatahes, ta oli kõrval lauas ja ma nägin küll silma nurgast, kuidas ta muigas ja pealt kuulas, kuidas ma aussi omadega nalja viskasin ja rääkisin. Lõpuks kiitis see mees kah kõike taevani ja jättis mulle lambist 10 euri tippi, kuigi ma ei jõudnud peaaegu üldse temaga tegeleda. Ainult korra sain aega, et temaga rääkida ja siis oli kah see rääkimine midagi sellist, et ta küsisi, kus saaks rahulikult istuda ja inimesi jälgida ja kus ei toimuks kaklemist ja ma vastasin esimese asjana Clazz. Ma muidugi põhjendasin, et ma pole mingi kohalik ja ei tea kõiki kohti, aga see on parim valik mu meelest. Juhatasin ta sinna igatahes ja tundus, et ta oli tõsiselt häppi ja kõigega rahul!:D Siis olid veel kaks eestlast, kes jõud veini ja tegid niisama nalja. Ja üldse oli laupäev selline päev, et ma tundsin end nii kodus. Nagu oleks oma kodus külalisi võõrustanud ja siis nendega järgemööda tegelenud. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõni võib ikka haruldaselt vastik olla, aga need erilised, kes on head, need korvavad selle pahaduse.
Pühapäev ja esmaspäev olid muidugi parimad! Puhkepäevad ju!:D Pühapäev oli nii lebo, kaua magamist ja kinos käik. Õhtul oli eriti fun, sest Joonistatud mees oli mul külas ja siis me käisime vabakal Superstaari finaali vaatamas, kuigi mul jumalast ükskõik sellest, aga lihtsalt, seltskond oli parim. Inimesi ei olnudki seal väga palju ja õues oli suht jahe, me nagu mingid suvitajad, suhteliselt paljalt ja päris külm hakkas. Eriti naljakas oli muidugi vaadata inimeste reaktsiooni, kui võitjaks osutus tüdruk, mitte poiss. Eriti veider oli see, et mu meelest oli ta nii feik. Nagu oleks kõik liigutused kah maha kopeerinud rääkimata laulust ja kõigest muust. Aga sellepärast mul ongi sellest nii suva, et ma ei jaga seda matsu seal. Tänane päev on lihtsalt puhkepäev olnud. Poole ajast olen maganud lihtsalt ja õhtul käisin rattaga sõitmas ning mereääres vaadet nautimas.
Homme nädala aja pärast on kool läbi ja see on niiiii hea lihtsalt. Ainuke värk, et eksamid on mul küll kõik päris halvasti läinud vist, aga noh, mis seal ikka. Ma ei taha selle pärast põdeda, sest mul polegi neid eksamied vaja ju, kui ma minema lähen?!
