Rannas käidud!
Täna on olnud meeletult emotsioonide rohke päeav. Lausa nii hull, et mul on kergelt paha olla ja pea valutab ja tahaks nutta ja naerda ja kõike korrata ja...
Hommikul, kella kaheksa paiku, kopputas keegi kusagil. Ma juba ehmusin, et keegi on mu ukse taga, aga see poleks võimalik, sest alt on maja uks ju lukus? Ma ei vaevunud end liigutama ja üritasin üle lärmi edasi magada. See õnnestus isegi. Kell pool üksteist helistas Joonas ja siis ärkasin ma ülesse. Ma absoluutselt ei viitsinud end täna liigutada. Pidin siiski linna minema, et saada mõningased asjad Rakverest, mida mu hea sõber oli abivalmis ja lahke tooma. Siiski on liiga palju asju, mida tahaksin veel saada sealt, aga lihtsalt pole aega ja tahtmist väga Rakveresse ronida. Lihtsalt selleks, et kohe järgmine päev tagasi sõita...!?
Täna oli võrratu ilm! 33 kraadi lausa vahepeal. Ok, tegelt oli see lausa jõhker kohati. Näiteks siis, kui bussiga Pirita randa sõit oli. Buss oli rahvast nii täis, et kõik hõõrusid üksteise vastu ja ma konkreetselt lugesin sekundeid, millal sealt maha saaksin juba astuda. Vesi oli 14 kraadi soe ja inimesi oli rannas ja ka vees nii palju, nagu oleks südasuvi olnud. Nagu, mis mõttes? Keegi enam tänapäeval tööl või kusagil ei käi või? Pärast suurt tunglemist bussis oli siiski ülihea rannas lebotada veidi. Aga jah, nagu juba selgeks on saanud, olen ma halva magnet, ehk siis, ma tõmban igasugust jama endale ligi. Näiteks täna, lisaks kõigele muule jamale, mis mind viimasel ajal varjutab, hakkavad mind juba ka väiksed segadused ähvardama. Kui suur võimalus on, et inimene on rahulikult rannas ja saab palliga pihta?? Ega väga suur vist ei ole...noo minuga lihtsalt juhutub, nagu näha. Üldse Tln ikka nii hea koht elamiseks. Koguaeg mingi tegevus käib ja midagi juhtub. Lambist Solarises mingi mammi õiendas täna jnejnejne. Igatahes, pärast randa ja taaskord väga piinarikast bussisõitu, oli väike kino. Filmi nimeks oli ’Koletu’. Ma nutsin... ja päääääris palju. Põhimõtteliselt võiks öelda, et ma nutsin terve filmi. Kui irooniline. Pärast filmi jooksin kohe vetsu, et oma nägu pesta ja kui peeglisse vaatasin, nägin et mu silmad on nutmisest jõhkralt paistes. Külm vesi päästis mu! Edasine oli lihtsalt tsill, jäätis ja päike. Ilm on ikka super. Vahet ei ole, mis kell on, õues on ikka soe. Kõik ilusti ära saadetud, mõistsin, et liiga pikk maa on jala koju minna, seega läksin hoopis venna juurde, et oma ratas sealt võtta. Mis aga selgus, oli see, et mu kallis vennake on haigeks jäänud. Keset suve?! Kui reaalne see on? Miks minu ja mu lähedastega nii random asjad ikka juhtuvad? Jama värk! Sain nämnäm süüa, pesin nõud, rääkisin natuke juttu, ning siis hüppasin ratta selga ja asusin teele. Orjenteeruvalt 20 min, kulus rattasõidule, et jõuda minu juurde. Ja ma ei sõitnud läbi vanalinna munakiviteed.
Oli hea lõpuks oma kodus olla, pärast nii emotsionaalset päeva, aga see polnud veel kõik. Tuli üks väike sõnelus jälle läbi elada ja tõdeda, et ma olen ikka nii kuradi kange inimene vahetevahel... Miks ma ei võik mõnikord järgi anda? Inimesed ikka teevad ju vigu? Kuid äkki ei näe nad oma tehtud vigu, või on asi selles, et ma ise ei näe, mida ma valesti teen? Selles ongi vast asi, et ma ise ei näe??!...
