Pean taaskord endale meelde tuletama, et ma kirjutan seda blogi endale, enda jaoks, et vabaks saada, et ma saaks rahus elada, et ma saaksin ennast välja elada ja lihtsalt olla. Ma siiralt loodan, et keegi ei võta midagi isiklikult ega südamesse, mida ma kirjutan, sest tegelikult kirjutan ma vaid ühte suurt mulli, mis mind vabastab. Mul oli hommikul kohutavalt paha tuju, mis oli üle kandunud eilsest ja magamatusest jne... Kirjutasin hommikul sellise asja, aga ei jõudnud ära postitada.:
’Jah, mul on paha tuju. Jah, ma olen kuri ja väsinud. Jah, ma tahaks puhata...
Täna veel tööl, siis saan paar päeva puhata. Ma ei tea, mis värk on. Mulle meeldib ju mu töö ja nii, aga üleeilne 16-tunni pikkune tööpäev pani mulle põntsu vist. Ma olen väsinud. Esimene kord, kus ma seda tõesti endale ise kah tunnistan vist. Eilne päev oli täielik hullumaja mu jaoks.
Hommikul ei jaksanud tööle minna, aga sundisin end üle valu, higi ja pisarate. Tööl läks kohe selliseks andmiseks ja jooksmiseks, et lõuna lõpuks tundsin, kuidas ma ei suuda enam lihtsalt. Hakkasin inimestele väga halvasti nähvama ja see ei olnud hea. Mu päeva kassa oli üüratu ja minust olid õhtuks järel ainult ribad. Täpselt selline tunne oli, nagu ma oleksin paberileht, mis on peenestusmasinast läbi lastud. Kohutav! Ma ei saa aru noh, mind ajab nii närvi, kui meil on seal mingid abilised, kes lihtsalt töllerdavad ja ootavad koguaeg, et neile öeldaks mida teha on vaja. Ma ei suuda lihtsalt. Ja mida rohkem aega edasi, seda kiiremini nad võiks ise tajuda mida teha, aga nad ootavad ikka sama moodi hambad laiali, et keegi kamandaks. Ma ei või! Vastikvastikvastik!!! Eile õhtul oli ka nii. Mul oli korraga umbes üheksa lauda ja teised kõik lasid niisama lulli ja siis tuli järsku Zenja Fokin restorani ja ma teenindasin ta lauda ja kõik töötajad olid hullumas temast lausa. Uskumatu!!!??? ’Kuhu ta istus?’,’Kas temaga on veel keegi?’,’Issand, Zenja on siin!!!??’ ... Eeee.....nagu tegelt vä??? Mida kuradit?? Meil on restoranis käinud palju erilisemaid inimesi ja nende puhul pole keegi sellist elevust ülesse näidanud. Nüüd tuleb üks täiesti tavaline inimene ja kõigil tekib kohe selline eufooria efekt, et töö jääb kohe seisma. Aiii, kui närvi ma läksin. Ja pärast väikest sõnelust jäin ma terveks õhtuks vait, ega vastanud enam mitte kellelgi mitte midagi. Sest midagi mõistlikku keegi nagunii seal ei küsi.
Kui ma kell 0000 lõpuks lõpetasin, tegin kiirelt oma kassa ära ja lonkisin koju. Olin rampväsinud ja täna hommikul ärgates olen endiselt väsinud. Veider, nagu poleks üldse magada saanud. Aga pean keskenduma sellele, et täna on viimane päev, viimane päev, viimane päev...siis saan puhata natuke!! Ehk siis täna tuleb veel kõik endast anda ja õhtul siis lihtsalt kokku kukkuda.
Eriti suur on lootus, et nädalavahetusel näen erilisi ja kalleid inimesi, kes aitavad mul jälle joonele saada. AGA, mis saab siis kui ikkagi ei näe? Mu rõõmu doos jääb siis saamata ja see on sama hull ja kohutav, nagu narkarile jääks mõni narko laksakas annustamata...
Ilmselgelt on mul praegu liiga halb tuju...sorri!’
Siis läksin tööle, lootuses, et tuleb parem, kui eile, aga ei, juba alguses olin liiga skeptiline, negatiivne jne. Seega ülemus kutsus mu kõvale ja rääkis minuga ja pani mind valiku ette. Kas hakkan normaalseks Piretiks või lähen koju. Valisin Pireti.
Ühel hetkel hakkasid asjad juba vonksu minema. Kokapoiss tegi mulle ühe magustoidu ja ma olin juba üsna kindel, et suudan ka tänase lahingu maha pidada. Ühel hetkel tekkis veidi isegi vaba aega ja ma helistasin Joonistatud mehele. Kuuldes, et ta endiselt ei tea, kas tuleb homme Tlna või mitte, läks mu tuju ühe pauguga jälle nulli. Kuuldes, et nad on Leenuga rääkinud minust ja muust...viis mu tuju lausa miinustesse ja otsustasin kohe kõne katkestada. Nutumaik oli suus. Tahtsin, et mind lihtsalt poleks. Helistasin Leenule. Saades vihje, millest nad üldse rääkinud olid, pani mind mõttesse, ’milleks see vajalik oli?’, ’miks peavad kõik halvad asjad minuga juhtuma?’, ’ja miks ma ei saa endiselt rahus olla?’, ’miks mind üldse sellised asjad ärritavad????’ Pikka juttu ei pidanud ma ka temaga. Olin liiga liimist lahti...taaskord. Üritasin end rööpasse tagasi saada ja eraelu jätta kuhugi müüri taha ootama. Uskumatu, aga üks inglaste laud ja üks väga äge eestlaste laud suutis minuga seda imet isegi teha, et avastasin end taas seda tööd armastamas ja olin hetkeks eemal muredest. Kui ma koju jõudsin hakkasin ma mõtlema, et miks mind nii häirib see, kui nad suhtlevad, kui nad koguaeg räägivad, kui kõik on nii... Välja mõtlesin, ühel hetkel ma lõpuks taipasin seda! Oli ka aeg! Kõige masendavam asi üldse maailmas ongi vist see, kui su sõbranna teab su kutist rohkem, kui sa ise. Kui neil on lõputult aega, et rääkida. Lõputult teemasid, mida jagada ja mis neid ühendab. Kui nad räägivad kõigest ja kõigist. Kui sa tunned, et sa oled kõrvale jäetud ja ühel hetkel mõistad, et sa polegi mitte keegi, kuna kõik teised teavad rohkem... Appi kui vastik see on... Liiga kurb, et edasi kirjutada...
Jääb loota vaid, et homme on parem kui eile...
