Ok, mu eilne blogimine jäi poolikuks ja ma ei tea isegi miks...
Tulin just töölt ja mul vedas, sest nüüd hakkas tohutult vihma kallama ja värku sähvib kah päris jubedalt. Tundub, et veel on kaugel, kuna väga hullusti ei mürista, aga eks ta kohe jõuab siia kah. Veits hirmus on, aga samas on lahe kah. Ei teagi nüüd kohe. Ohoh, jõudis vist siia, sest ma nägin selgelt seda pikse noolt üle taeva jooksvat. Õõvastavalt õudne!
Millest ma eile kirjutada ei jõudnud oli see, et käisin veel kinos... Vaatamas filmi „Vastikud ülemused“ ja pean tunnistama, et pole vist kunagi oma elus nii palju kinos naernud kui nüüd, sel korral. Täiesti lõpp! Uskumatult hea film ja ma naersin nii, et pisarad voolasid. See oli just see, mida ma vajasin.
Tänane päev on olnud taaskord üks eneseületus, sest kui ma tööl olen, siis on alati selline tunne, et „niinii, kas nüüd jään ellu? Või kukun lihtsalt ühel hetkel maha ja on lõpp“ Jäin ellu...pidin küll peaaegu kolm korda trepist alla kukkuma, aga ei kukkunud, seega see ei lähe arvesse. Jõudsin ju enne vihma koju ja kõik on okitoki.
Mõned asjad on ikka valesti kah, mõned on kohe väga väga, aga ma ei oska neid parandada. Ei tea kas see üldse ongi minu võimuses? Ehk ongi mu saatus selline triki? Ma ei taha mingeid jamasid ja probleeme. Ma ei taha neid välja mõelda ega ka päriselt ei taha ma neid. Ja ma ei taha nendega tegeleda kah!!! Tahan rahus elada, õnnelikku elu!
Olen õnnelik vähemalt selle üle, et mõni oluline ja tähtis inimene mu blogi loeb, kuigi mina olen nii laiskvorst ja üldse midagi ei kirjuta. Aga aitäh sellegipoolest!Tahaks veel midagi öelda, aga ilmselt pole täna õige aeg selleks. Mõned asjad on lihtsalt...paratamatud...
