Õhhhh!!! Ma tapan end...koguaeg...kõigepealt probleemidega, muredega ja siis tööga. Mu praegune elu polegi enam mingi elu, ainult töötöötöö. Aga mulle meeldib mu töö. Või ma vähemalt arvasin seda, kuni selle ajani, kui mu vahetused muutusid kaheksaks päevaks nädalas, mis sellest, et nädalas on ainult seitse päeva olemas. Sellest ajast, kui mu päevad on umbes 13 kuni 14 tundi pikad, ilma igasuguse pausita. Sellest hetkest, kui ma ei saanud oma tööd enam nautida, sest pidin kellegi teise kokku keeratud jama hakkama parandama jne. Tahaks puhata!
Tegelikult ma ju siiski naudin seda tööd. Eile oli nii tore. Rääkisin kahe inglasega umbes pool tundi maast ja ilmast ja muudest asjadest. Nad olid vaimustuses mu lauluhäälest ja ütlesid, et kui ma kunagi kuulsaks saan, siis nad ostavad mu plaadi. Juhuu!:D See oli omamoodi päris naljakas. Ja uskumatu, kui hea on tuttavaid teenindada... Eile käis Maris ja Müü seal söömas ja me laulsime sünnipäeva laulu ja...ahh...mõnikord ikka juhtub nii toredaid seiku, et nende nimel tasub isegi pingutada. Aga mu pingutamine hakkab juba liiale minema vist...?? Samas on nii lahe, kui näed, et inimesed ikka ja jälle tagasi tulevad ja kohtlevad sind kui oma sõbrannat juba, tsautavad ja räägivad muudest asjadest kah. Loomulikult on üks eriti kuum teema mu ’juuksed’. Aga ausalt, mulle isegi meeldib see. Siiski, mind ajab eriti kurjaks see, kui keegi keerab midagi ikka täiega persse, ja mina pean hakkama seda klaarima...?? Milleks nagu?? Pärast kolme järjestikust 14 tunnist vahetust + nendele lisandub veel kolm või neli, siis ma olen hakanud mõtlema, et milleks ma nii palju rabelen? Kas see ikka tasub seda vaeva ära? Aga ausalt, kui ma peaks seda kohta ette kujutama nii, et mind seal pole, siis oleks see tegelikult täielik katastroof. Millega need inimesed seal mõtlevad, seda ma ei tea, aga kohati jääb mulje, et nad ei mõtle üldse nagu. Äkki ongi see viga, et nad loodavad liiga palju kellegi teise peale? Olen siiralt kaalunud sealt lahkumist. Kui mu graafik kergemaks ei lähe, siis arvatavasti teen selle triki ära kah.
Kõige jubedam on muidugi see, et olen õhtuks nii üleväsinud, et hakkan kas lollitama või kurjustama ja kui ma koju jõuan, siis on lihtsalt võimatu uinuda. Nagu ka praegu,vahin lihtsalt üleval nagu öökull, seega otsustasin täna midagi kirjutada vahelduseks. Aga jah, magama ma jääda ei saa. Kui ükskord läbi häda uinuda suudan, siis siplen ja vähkren terve öö. Vahin kella, et millal see juba ükskord heliseb ja kui see lõpuks heliseb, siis käib tohutu valu mu jalgadest läbi, kui voodist välja astun ja selline tunne on, et kohe üldse ei taha täna tööle minna. Sunnin end takka, ja loen päevi, et kui nüüd on kolm käidud, siis umbes neli on veel...jne. Vajan puhkust, nagu päriselt. Jah, ma lõpuks tunnistan seda endale kah!Töö kõrvalt jõuan siiski veel mõelda ka muule...näiteks kuidas teised hakkama saavad.?! Mitte küll kõik teised, aga eriti tähtsad ja kallid inimesed. Tunnen end mõnikord niiiiiniiiniii abituna ja halvasti, aga on inimesi, kes ei lase end aidata.:( Koolidega on kah üks igavene jama ja täielik komöödia. Kuidas peaks saama inimene teha sisseastumiskatseid koolidesse samal päeval, samal ajal ja mida kõike veel. Lollakad! Ausalt kah noh. Mul nii siiber sellest kooli jurast, et tahaks lihtsalt aasta olla. Kas või rabaks lihtsalt tööd, aga... Kui ma väike olin, siis tehti üks suur viga, mind viidi igale poole, võistlustele, tantsima, laulma, muusikakooli jne. Kuhu iganes viia oli võimalik, sinna mind viidi. Ma olen meeletult tänulik kõikide nende võimaluste eest, aga miinus selle asja juures on see, et ma olen liiga multikultuurne inimene nüüd ja ma tahan kõike teha, ma ei suuda ega oska valikuid teha. Ma tahan kõike proovida ja rebin end sellega täiesti lõhki. Aga ma ei oska pidurit kasutada, ilmselt on sidur kadunud või pidurid lihtsalt enam ei funksi. Vajan puhkust! Läheks kuhugi soojale maale reisile??!:D
