Ohoh, lõpuks ometi sai see pikk töömaraton läbi kah. Või noh, mitte küll päris, sest sama hull töönädal ootab mind veel ees kah, aga selleks korraks, kuni nüüd kooli katseid tegin, selleks nädalaks võtsin aja maha. Täiesti uskumatu ikka, nii hullult eirabele keegi vist, aga see selleks. Tohutult kurnav on olnud ikka, aga hea on, kui on paar vaba päeva. Nagu näitkes täna...
Kõik see aeg mis ma tööd teha rabasin, ei jõudnud ma midagi kirjutada, aga väga nagu polnudki midagi kirjutada, sest töö on nagu töö ikka. Ainuke asi millest tasuks kirjutada ja märk maha jätta on minu arenguvestlus ülemusega tööl. Pidin üleeile tegelikult varem tööle minema, aga unustasin selle ära ja arvuti kah pani näkku hommikul ja nii see läks, et tegime selle arengu jutukese töö ajast. Põhimõtteliselt on kõik ju hästi, aga mu tulevik on tume. Ta seadis mu mingil määral fakti ette... Ma kas lähen õppima, või kui tahan tema juures kindlalt tööle jääda, tõstab ta mu palka ja teeb aastase lepingu. Valikut on mega raske teha. Samamoodi nagu selle laulmisega... Kas ma lõpetan kõik lepingud ja lähen järgmisel kuul ainult laulma Telegraafi.?? Appi appi appi, nii raske on. Ühesõnaga, muresid ja jamasid mul ikka jätkub. Siis loomulikult leidis ideaalse aja katkiminekuks ka mu pannistunud arvuti. Ühel hommikul lihtsalt enam voolu sisse ei võta. Persse! Ma nüüd ei teagi, mis jama on. Kui temaga umbes tunnikese hommikul mängin ja silitan ja mida kõike veel teen, siis ükskord hakkab vool temasse jälle voolama ja ma saan enam vähem ta jälle tööle, aga hirm on teda taas sulgeda ja teada, et siis on jälle pekkis, sest ta ei pruugi enam tööle minna. Sai nah!Tänane päev on küll täielik relax olnud! Sain kaua magada ja ärkasin umbes pool kaksteist alles. Nii mõnna!!! Sõin enda tehtud küpsisekooki, käisin linnas, annetasin heategevuseks, käisin raamatupoes (nagu alati), ostsin kaks raamatut, käisin rullitamas (rannas – kus oli mega külm), ja nüüd teen kiirelt ja lühidalt, et lugema minna.
