Taaskord kirjutan alles nüüd, kui vahepeal on nii palju juhtunud, aga mul pole lihtsalt aega olnud... Või pole midagi juhtunud?? Peale tööl käimise??
Tegelikul on mul täna õhtul/öösel üle pika aja taas kirjutades veider melanhoolia emotsioon peal. Tahaks nutta, karjuda, olla, elada, mitte mõelda, mitte tunda… ja nii edasi. Ei, aga kõik on ju korras..?! Tahaks lihtsalt välja elada ennast. Tahaks karjuda! Vastik, nagu oleks ahelatega kinni seotud kuhugi. Ei saa põgeneda, pole kuhugi põgeneda... Ma olen vang?? Kelle?? Miks?? Kuidas see juhtus??
Kui ma viimati kirjutasin, siis oli vist esmaspäev või teisipäev...täna juba laupäev...ja mida mina teinud olen?? Ainult tööd...
Ah jaa, hakkab meenuma, et kolmapäeva hommikul tulin Raudoga koos Tallinna ja läksin kella kaheteistkümneks juba tööle. Pärast seda polegi palju rääkida, sest jõudsin hilja öösel koju ja hommikul läksin juba seitsmeks tööle, nii ka järgmine päev. Seega olin mõlemal ööl maksimaalselt 4 või 5 tundi maganud. Olin nagu laip juba. Ja siis see juhtus... Mul viskas peaaegu pildi tasku. Või oli mul lihtsalt paha olla? Reedel igatahes olin hommikul tööl ja läksin lõunaajal teise kohta tööle ja mul oli nii halb, et sain korraks koju puhkama. See puhkus andis palju juurde. Need neli tundi, mis ma kodus sain olla, ei pannud küll asju paika, aga õhtul tagasi tööle minnes polnudki enam kõige hullem see olukord. Öösel koju jõudes vahtisin muidugi umbes kolmeni niisama üleval ja kui lõpuks arvutile tukkuma jäin ja uuesti ärkasin, olin umbes pool tundi juba maganud. Panin arvuti kinni ja kobisin magama. Kell 6 ärkasin kohutava paugu peale ülesse. Õues oli totaalne äikesetorm. Panin akna kinni ja üritasin näha, mis õues toimub... See oli kohutav, algul sadas vihma ja müristas ikka päris jubedalt ja välgutas ja suht jube oli. Natuke hiljem oli sadu nii tihe, et nähtavus oli konkreetselt null ja aknast vaadates oli pilt selline nagu keegi viskaks vett katuselt alla. Samas olin liiga väsinud, et seda looduse mängu jälgida. Jäin kohe uuesti magama ilma, et oleks kuulnud isegi seda mürinat.
Hommikul ärkasin ja nägin vist midagi unes kah, nii et vajutasin kella kinni. Ärkasin täpselt nii, et jõudsin panna riidesse ja tööle rutata. Kokk sõitis minust mööda ja võttis mu peale. Vedas mul! Ilm oli täna nii paha, et lõunal pm tööd polnud. Kõik vahtisid niisama... Õhtul oli üks igavene laudade tassimine jälle, sisse ja välja, sest ilmataat saatis vihma ja päikest vaheldumisi. Päeale tööd läksin Telegraafi ja seal olid mu vanad töökaaslased, kes on ikka nii superlahedad inimesed kõik!! Igatsen neid nii väga!! Aga läksin sinna tegelt selleks, et vennaga taksoga koju saada.
Olen umbes paar tundi kodus olnud, aga lihtsalt vahtinud niisama. Alustasin, nagu ikka, arvuti silitamisega, et see pann tööle läheks. Ja kõik! Ning siis saabus mu kurb tuju... Igatsen!!! Ma ei tea ise kah mida... Igatsen vabu päevi ja puhkust. Igatsen sõpru... täna sain Mariselt kõne ja uskumatu, kui palju see energiat juurde andis mulle. Mul pole õrna aimu kah, mida Helene teeb... igatsen teda kah vist... ja Ints, Tom, Joonas,..ja veel mõned. Tahaks trippima minna...näha midagi uut, midagi muud veel, peale selle hiiglaskiku terrassi ja nende lõustade, kes jooksevad ringi nagu peata kanad. Ma ei taha olla negatiivne, aga positiivne kah ei saa olla... Olen neutraalne siis!? Homme on vaba päev...lõpuks. Aga ma ei taha seda maha kah magada..eks lähen kuhugi jalutama ja asju selgeks mõtlema. Peaks arvuti osas kah ära otsustama, kas ostan uue või ei?!
