Mõnikord on tunne, et aeg lausa lendab ja tehtud ei jõua mitte midagi.
Olin eile veel Tlnas ja esimest korda tundsin, et võtsin aja täielikult maha. Olin koos inimesega, kes saab mulle üha kallimaks ja mul tekib juba hirm, et varem või hiljem lähevad täide tema oma sõnad, et ’if you fall in love, you lose!’ Peaksin end vist tagasi hoidma rohkem...? Igatahes, oli nii hea päev eile. Ma olin justkui kadunud. Ei vastanud telefonile, käisin rannas (rullidega ja tema rattaga), kiirelt sulistasime vees ja sõitsime tagasi. Tuul oli soe ja mõnna ja kõik muu oli veelgi parem. Liiga tihti on juba hetki, kus ma sooviks, et saaks aja seisma panna. Et ma ei peaks kuhugi kiirustama ja ma saaks jääda seda hetke kauemaks nautima. Deem!! Mõtlen üle vist, isegi liiga... Tulime rongiga Rakveresse ja ta ütles, et me ei näe sel päeval enam rohkem, et ta peab homme (nüüd siis juba täna) tööl olema jne. Vabandusi tuli nö uksest ja aknast. Olin väga nukker, aga ma ei saa teda sundida ju. Pidin mõistma seda. Kui jõudsin koju läksime emaga poodi. Suurepärane!!!! Meil on nii palju maasikaid ja siis ma tegin neid piimaga ja see oli lihtsalt nii üliiiiiiiiihea! Õhtul otsustasin ikka oma telefoni jälle ülesse otsida ja sain ka kohe tööpakkumise, mille pean täna vist kahjuks ära ütlema, sest pean olema teises kohas tööl sel päeval. Õhtu oli ikkagi nii hea jälle. Sain oma toas olla ja just siis kui seda kõige vähem oodanud oleks, astus sisse Joonistatud mees. Täiesti uskumatu! Mind tabas täielik eufoori hoog, hüppasin ja kargasin ja keksisin ja kallistasin ja olin lihtsalt vaimustuses, kui tema mu toas seisis. See oli nagu uni. Kui ta aga ütles, et saab olla ainult 5 minutit vajusid mu suunurgad jälle maani ja ma tahtsin ära kaduda. Leppisin siiski sellega, et hea, et ta üldse tuli ja lasin tal minna. Üllatused selleks õhtuks polnud aga üldsegi mitte otsas. Umbes 20 minutit hiljem, kui hakkasin ema arvutit korda sättima, nägin aknast kuidas Joonistatud mees sealt mööda kõndis. Äkki ma nägin viirastust?? Ei, ei näinud! Juhuuuuuu!!! Ta oli siin, päriselt, see polnud uni ja...ma olin jälle eufoorias!!! Kõige magusam oli muidugi tema kaisus uinuda, isegi kui äratus oli pandud 00.20neks ja ta pidi siis ära sõitma, oli see tunnike, mis ma temaga koos sain olla, nii mesimagus, et söö või ära. :D
Kui tänasest unisest päevast nüüd kah veel midagi kirjutada, siis polegi mul muud öelda, kui ainult seda, et hommikust saati on olnud kohutav uni ja veider olla. Käisin päeval emaga linnas ja siis tulin koju ja jäin magama. Magasin õues ja ärkasin selle peale, et ema kallas mulle maasikaid peale. See oli vihje, et ma maasikad ära korjaks, siis tegin veel muud tööd. Ladusin puid ja täitsin mullaga auku ja olin lihtsalt tublitubli. Nüüd saan kohe Joonistatud mehega kokku ja kui veab, ehk saan isegi ujuma minna.
