Oli väga tormiline nv ja olen rahul kõigega mida tegin, nägin ja olin, kui ka kõige sellega mida ei teinud, ei olnud ja ei tulnud.
Reedel tuli tagasi 'leidurleo', elus ja terve ja kõik tundus hästi tal. Tõi mulle kingitusi ja värki ja iseenesest väga armas see kõik temast, aga mul nüüd süümekad, et pean vastuteeneid tegema ja sellepärast ma pigem ütlen, et pole mulle midagi vaja.. Igatahes, sellega mu süümekad alles algasid, sest õhtusöök tol õhtul oli üle pika aja midagi head ja mõnusat ja võiks öelda, et isegi erutav veidi(?). :) Olen talle selle eest kindlasti suure teene ja tänu võlgu!
Kuna ma hetkel olen suht uimane ja unine, siis ma ei hakka detailidesse laskuma, aga edasi jätkus õhtu sellega, et olin kellegi võõra sünnipäeval, ajasin juttu võõraste inimestega ja kogusin eluks vajalikku infot. Kellelt rohkem, kellelt vähem, kellelt kasulikku, kellelt lihtsalt bitchimist... Ütleme nii, et oli värviline õhtu, värviliste inimestega ja uute kohtade ja kogemustega. Kahjuks järgmine päev polnud üldsegi mitte nii värviline.. Pidin väga varakult jalul olema ja tööle minema, kus veetsin enda jaoks kuidagi meeletult pika aja, sest aeg lihtsalt venis...konkreetselt nagu, ma nägin kuidas aeg mu silme all venis ja seisis. Kuid ega see kõik ei olnud mulle mitte mingi takistus, hoolimata sellest, et ma juba nii ribadeks olin end tõmmanud, muidugi oli vaja minna ja maailma näha jälle. Mõeldud tehtud...kuid palju tagasihoidlikumalt... Või noh, nii ma vähemalt lootsin! Kahjuks õhtu lõppes minu jaoks suhteliselt kurvalt ja kõledalt. Kõik mu sõbrad 'abandon'isid mind ja enne kui ma täiesti üksi jäin tabas mind ja mu sõbrannat väga kohutav üllatus. Kõndides tänaval jälitas meid pikemat aega üks meesinimene, kes ühel hetkel meid kõnetas. ''How do you like naked men, girls?'' Vaatasime sõbrantsiga teineteisele otsa ja ei saanud aru, kas ta otsib mingit baari selle nimelist või mis teema on.. Kui ta oma küsimust kordas, ootas meie pilke juba ''surprise!!'' Kohutav! Ma ei arvanud kunagi, et sellised inimesed päriselt olemas on... Mu pilk langes oma enda varvastele kiiremini kui tähed taevas, keerasime kiirelt selja ning astusime rahulikult temast eemale, kuni jõudsime nurga taha ja samm kiirenes umbes 10 korda. Huvitav, et tol hetkel ei turgatanud mulle kordagi pähe politseisse helistada vms. Kahju kohe! Niisiis, oligi jäänud veel vaid mõned tänavavahed minna, kui mu sõbrants kah minust lahkus ja olin jäänud täiesti üksi. Kahjuks hakkas mu aju genereerima...mitte just kõige toredamaid mõtteid ja nii ma siis üritasin vaprat nägu tehes kodu poole liikuda. Natukese aja pärast turgatas mulle pähe, et mul on kotis üks asi, mis võiks aidata mul lõõgastuda ja rahuneda veidi. Hetkeks muutus isegi kõik okeiks..vist.. ja ma mõtlesin endamisi, et mul on kõigest ja kõigist nii pohhui lihtsalt. Milleks mulle üldse inimesed, kes arvavad, et hoolivad minust, aga vb ikka ei hooli kah? Ilmselgelt nad ei tunne mind piisavalt ja näevad ainult seda mida nad näha tahavad. Eks nad varsti aru hakkavad saama... kuigi isegi kuidagi harukordselt kaua on see protsess aega võtnud millegi pärast. Seega, otsustasin ma, et hakkan oma vana head meetodit kasutama jälle ja hakkan ise eemalduma inimestest. Ma olen suur solvuja, see on mulle endale ammu tada ja üldiselt ajab see suht paljusid närvi vms, nii et, kui ma iga võimaliku ja võimatu asja peale tujust ära lähen ja solvun, küll siis ära tüdinetakse ja solvutakse ka minu peale. Challenge accepted! Ma tean, et see ei ole absull normaalne, et ma isegi nii mõtlen, iseasi kui palju see teoks üldse kunagi saab, aga vb aitab see mul suruda kuhugi karpi ära need mõtted mille peale mina ei taha mõelda. Nt kas või selle peale, et kusagil on kellelgi mingi laps ja siis vb ei ole ka ja ....ei, okei, see mõte läheb nüüd sinna karpi, kus on kõik asjad, mille peale ma mõelda EI taha..
Head ööd!
