Ilgelt suur isu on kirjutada...aga nagu ikka ei oska ma kusagilt pihta hakata. Mõned tunnid tagasi oli täpselt selline parajalt hea tuju ja tunne, et see kirjutis oleks meeldivalt jooksnud, aga siis olid mul teised prioriteedid.
Kui ma nüüd mõtlen, et mis üldse viimasel ajal või vahepeal juhtunud on, siis nädal algas kuidagi eriti masendunult ja mustades nootides. Kõigepealt olin meeletult kade ja samas nukker, et 'leidurleo' nagu ta ise end nimetas, reisile läks ja mind siia jättis. Ma annaks kõik, et siit praegu ära minna, aga see ei ole minu puhul mitte midagi uut ilmselt, sest iga aasta sellisel külmal ja pimedal ajal olen ma nukker ja unistan sellest, kuidas igal pool mujal on parem kui siin. Ja ma tean, et see on päriselt kah nii! Aga õnneks tuleb 'leidurleo' varsti, nimelt juba homme, tagasi ja ma ei teagi, kas ma ootan seda lihtsalt selle pärast, et siis ei pea ma teda enam kadestama või on minus mingi reaalne igatsus, mida ma iga hinna eest alla üritan suruda. Ilmselt on tegemist natuke ühe ja natuke teisega. See on ikka huvitav, minu enda jaoks just, et kuidas ma küll suudan need inimesed kuhugi karpi panna enda jaoks, keda ma tean, et ma ei saa usaldada või keda ma tean, et ma ei näe pikka aega või kes lihtsalt varem või hiljem mu elust lahkuvad ja kellele ma ei julge endast tükki kaasa anda. Mis siis mulle lõpuks jääks? :)
Aga üha enam leian ma end avamas inimesele, kes on mu usalduse kuidagi mitte midagi tehes endale saanud.?! Elus ikka leidub kummalisi asju... Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli minu jaoks täielik piin, süda tilkus verd ja ma ei teadnud täpselt isegi, mis mul viga oli. Ja siis see inimene, nimetame teda siinkohal 'pikapäkk' suutis mind veel omakorda nii närvi ajada ja siis lihtsalt ma olin nii kildudeks maas, tuim kuid samas liiga emotsionaalne, ma ei suutnud enam end kontrollida. Ja korraga, keset ööd, oli tema minu juures mu probleeme lahkamas. Normaalses olukorras oleks ma lihtsalt enda lukku keeranud, aga tal on midagi viga vist, ta ei ütle peaaegu mitte midagi, aga suudab mind alati rääkima panna. Ja nii me rääkisime..kella neljani vist. Ma patrasin jälle pool oma elu talle ette, järgmisel päeval seda muidugi kahetsedes, aga ma loodan siiralt, et ta ei kuritarvita seda kuidagi.
Esmaspäev veeres lihtsalt kurvastades, kõik oli lihtsalt nii kuradi mõttetu ja tühi mu jaoks. Kulgesin läbi kooli, olin suht unine kah, ja õhtu veetsin tööd tehes. Teisipäeva hommik polnud sugugi parem, aga õhtu oli juba hoopis muu. Otsustasime natuke 'pikapäkkaga' chillida ja tegime pannakaid. Mul läks muidugi natuke lappesse ja ma ei mäleta kahjuks kuidas ma lihtsalt ühel hetkel ärakustusin täiesti randomilt. Ma ei mäleta, et mind oleks keegi raputanud ja öelnud, et kas ma normaalselt ei tahaks magada, ma lihtsalt ei reageerinud ega kuulnud enam mitte midagi. Ja see oli üle pika aja üks paremaid puhkushetki. Isegi kui mu uni oli ainult 6 tundi, mis iseenesest on väga normaalne, aga ma tõesti sain hästi ja rahulikult magada. Järgmine hommik oli nii tore, tegime nalja ja mul oli lausa nii naljakas, et põsekramp tekkis, sellest siis mu uus hüüdnimi. ;) :D Ja migni hetk käisin kodunt läbi ja läksin tööle. Ka töö juures oli päeval kohe teine maik juures.
Kinnisidee on mul siiski üks ja ainus, et kuidas ja millal ma siit juba minema saan! See ei ole ausalt mitte midagi isiklikku mitte kellegi suhtes, ma lihtsalt pean siit minema saama, et puhkust saada! Pean selle ikka ise ja üksi käsile võtma, sest kokkuvõttes olen ma ikkagi alati üksi! :) Aga see ei heiduta mind enam, ma olen sellega leppinud ja harjunud.
Ah jaa, loodan, et tuleb tore nädalavahetus sel korral vähemalt.
Päike :)
