Eile oli nii tore õhtu, kuigi me tähistasime nii kurba asja, aga siiski nii tore oli!
Nimelt veetis mu toakaaslane eile viimase öö ühikas ja nii me otsustasime teha väikese pannaka peo selle puhul. Üli lõbus oli! Alustasime suht hilja, sest E.-d jõudsid mõlemad väga hilja koju alles, aga väsimuse märke meil küll ei olnud. Mis aga välja tuli, ei osanud keegi pannkoogi taigent teha, siis tulid minu oskused mängu! Jeei! Algus oli eriti hea, Ennu muudkui raputas jahu mulle küll käte ja laua peale, aga jumala eest mitte kaussi. :D Lõpuks saime ikka hakkama selle üllitisega ja Ennukas tegi siis praadimise osa. Inks praadis hakkliha ja nii saime me nii soolast kui magusat.
Üli head tulid tegelikult! Ja mul tuli mitu heldimus hetke õhtu jooksul peale. Ma poleks uskunud, et üldse saan nii normaalset inimest veel oma elus kohata. Eks tal ole kah omad kiiksud ja harjumused, aga muidu üks üli tark ja tore inimene. Ma polegi enne nii tarka inimest vist kohanud! Ei unusta teda kunagi! :)
Igatahes, Ennule oli kingitud sünnaks kunagi peenisekujuline vorm ja ühtlasi tegi ta siis ka selliseid pannakaid, et need pärast oma wannabe peikale viia. Enne kui ta uksest välja jõudis ütlesin talle veel midagi väga nilbet, aga ma parem ei hakka seda kirja panema.
Järgi jäi meid kolm.. ja edasine pidu kulges meil nii, et ma puistasin oma elulugusid ja jõime ära ühe veini ja siis ütles Inks ühel hetkel midagi väga huvitavat, mis viis mind oma mõtetega kuhugi väääääga kaugele... ''Loodan, et kunagi on sul ilus kodu, hea ja rahulik mees ja ilusad lapsed. Saad istuda kamina ees ja silitada oma koera ning õnnelik olla, sest sa oled selle ära teeninud!'' Tegime veel nalja, et mu koera nimeks saab 'Nümfennu', mis tuleb meie boksikaaslase nümfo Ennu nimest. :D Aga see lause või see mõte tegi mul seest nii soojaks ja üli hea tunde kuidagi. Ma millegi pärast sisendan endale koguaeg, et ma pole seda ära teeninud ja see ei juhtu minuga kunagi, sest ükskõik kui väga ma ei üritaks ja sooviks, siis juhtub mu elus ikka ja jälle midagi katastroofilist. Ma tean, et olen halba teinud ja halvasti käitunud inimestega mõnikord, aga ma tahaksin tegelikult ikkagi kõigile ainult head alati. Eks vigadest tuleb õppida, kuigi ma paratamatult kordan oma vigu alati, siiski soovin ma, et kõik inimesed oleksid õnnelikud, rahul ja armastatud, kui selline asi muidugi üldse reaalselt eksisteerib. Viimasel ajal kahtlen ma selles üha rohkem ja pole enam absull kindel, kas ma tean mida see tunne üldse tähendab? Kas ma olen või oleks selleks üldse võimeline? Või oligi...üks kord elus ja kõik..nüüd ongi lõpp sellel tundel minu elus?! Ma tean, et hoolin mõnest inimesest tohutult palju, aga kas ma suudaks kedagi armastada nii nagu kunagi armastasin oma teist poolt? Ma ilmselt olen temast lahti nüüdseks suutnud lasta.. isegi kui ma mõtlen ta peale endiselt palju, siis ma tean, et tal on minuta parem ilmselt ja kusagil ootab teda õnn ja keegi, kes hindab temas kõike ja on kõigega rahul ja kellega tal on hea, kes vastab tema ootustele ja täidab tema soovid ja unistused... Mh...miks see teema nüüd sinna üldse jõudis, rääkisin ju hoopis peost.
Aga ei...kokkuvõttes oli väga tore ja ehk tuleb ta mulle varsti külla või siis lähen mina talle külla ja ma siiralt loodan, et me jääme ka edaspidi suhtlema. Temas on üks omadus, mida ma hindan meeletult! Pean selle endal jaoks siiski ära mainima, et see ei ununeks. Nimelt, kui tavalised naisinimesed on täpselt sellised, et flirdivad ja lähevad iga teemaga suhteliselt kaasa või siis vastupidi hakkavad ära panema, siis tema on just selline neutraalne ja oma mõtetes väga kindel ja kindlameelne, et ma ei tunneks iial ohtu. Selline konkreetsus on mulle nii oluline, sest olen juba korra kõrvetada saanud selle pärast...et ei näinud inimesest läbi.
Aga.. et mitte kurva noodiga seda kurva ja lõõmsa vahelduvat sissekannet lõpetada, siis ütlen lihtsalt, et lõpuks on jälle reede ja kahe nädala pärast algab puhkus! :)
Päike :)
