Pole jälle pikka aega kirjutanud ja täna on kuidagi liiga palju, millest kirjutada, aga ei oska nagu mitte kusagilt pihta hakata. Mida ma aga eile öösel avastasin..on see, et elu on üürike ja ükskõik mis vigu me ka ei teeks, siis kallid inimesed jäävad alati kalliks ja kui nendega midagi juhtuma peaks, siis tunned, kuidas kõik on justkui liiva jooksnud ja valu ning kahetsus on nii suured, et võime kiruda end maapõhja, lihtsalt selle pärast, et me polnud olemas ja polnud toeks siis kui meid vajati. Kas see tähendab, et mõistame alati elu ja inimeste tegelikku tähtsust ja väärtust meie jaoks alles siis kui on juba liiga hilja? Üritame iga päev nii kiires tempos elada, märkamata seda, kui olulised ja vajalikud teatud inimesed tegelikult meie jaoks on...Hindame neid alles siis, kui me neid juba kaotamas oleme?? Mis elu see selline on?? Ma tahaks, et inimesed keda ma armastan teaksid seda iga päev ja et ma ise teaksin seda iga päev ja teeksin kõik selleks, et nemad selles kindlad saaksid olla.
Ma vihkan kui saatus mängib mulle vingerpussi ja tahab mulle anda halbu õppetunde...oleksin eile kaodanud ühe kallima inimese oma elust ja sel hetkel, kui saabus telefonikõne, kus sain teada, et see inimene viibis autos, mis just hetk tagasi rullus 5 korda üle katuse, siis maailma nagu seiskus. Ma olin segaduses...kuidas, miks, kus, ah???!!! Ma soovin miljon korda, et enne juhtuks minuga midagi, kui et nendega keda ma armastan! Kõige hullem ongi asja juures see, et kui oled teises Eesti otsas ja inimene, kes on just õnnetuses olnud on paanikas ja helistab sulle, aga sa ei saa mitte midagi muud teha kui lihtsalt kuulata ja üritada rääkida temaga, et kõik saab korda. :( Kõige koledam on asja juures see, kui ta ise ka ei saa aru ega suuda rääkida mis juhtunud on. Pean ütlema, et see on jõuluime, et need inimesed kõik elus ja enam-vähem terved on. Ma ei andestaks endale iial, kui mulle kallid inimesed lahkuvad nii noorelt ja veel enam enne mind. Seega mu ainus jõulusoov või kingisoov või kuidas iganes seda nimetada oleks just see, et inimesed keda ma armastan oleksid kõik õnnelikud ja terved.
Aga ..kui nüüd natuke helgemat elu poolt kirjeldada, siis saab nüüd pisut koolist puhkust enne kui sess hakkab. Eile oli mul nii suur pingelangus, et alkohol haaras mu lihtsalt enda rüppe ja embas mind hellalt. Polnud palju vaja, et olin juba purjakil ja õhtu lausa lendas. Üha enam tundub mulle, et on teatud inimesed kelleta ma elada ei suudaks ja mul on siiralt hea meel, et ma pole suutnud veel asju nii ära keboda, et nad kiljudes minema jookseksid. See muidugi võib natuke halb olla, et mind kohati üritatakse ära hellitada ja kui ma sellesse liialt kiindun, siis on mul meeletult raske ja valus sellest kõigest lahkuda. Ma ei teagi mida ma tegema peaksin..kas peaksin hoidma distantsi või lihtsalt laskma asjadel minna. Samas ma tean, et minna laskmine tähendab seda, et ma ulun ja olen jälle katki, kui aeg on käes, aga eemal olla on ka nii kuradima raske lihtsalt... Miks ma üldse lasen kellelgi endale hinge pugeda.. halb halb, see on väga halb Piret!
Aga ma praegu rohkem ei kirjutagi, sest kuidagi raske on loogiliselt järjestada neid sündmusi, mis vahepeal toimunud on...nii palju asju on lihtsalt juhtunud, et jahm..
peace.
