Hey guys, long time, no seen... Või noh, kolm päeva, aga siiski. Nii hea on vahelduseks olla, niisama... Mitte otsestlt, aga lihtsalt, unustada, et sa elad infoajastul, kus iga nurga peal levib wifi ja telefon ei puudu kah kelleltki. Aga jah, ma polegi päris tegevutetult passinud, sest kuidagi on aeg kadunud käest.? Et mitte pikalt jaurata, teen lühidalt, sest aeg surub mulle oma toimetustega jälle peale... TEISIPÄEVal, kui Madise pool olemine oli, passisin mina kodus. Kell venis ja venis ja loomulikult ei lähe ma kell ’südaöö’ magama, seega hakkasin hoopis filmi vaatama. Siit tuleb nüüd veel üks filmisoovitus: „127 Hours“. See film oli üpris hea, ma ei suutnud kuidagi lõpetada selle vaatamist. Alguses mõtlesin, et vaatan algust ja siis lähen magama millalgi, aga ei, pidin ikka lõpuni vaatama. Ütleme nii, et see on suht dokumentaal ja noh tõsielu põhjal, nii et reaalne oleks kah. Samas tunduvad mulle mõningased seigad seal veidrad. Näiteks see, kui ta käsi jääb kivi alla kinni ja ta nagu on nii tuim valu suhtes. Või kui ta hakkab nüri noaga oma kätt otsast ära nüsima... Ebareaalne lihtsalt. Muidugi on kõige õõvastavam see koht, kus ta murrab oma käe lihtsalt otsast ja siis nüsib selle ikka lõpuks läbi, kuni jõuab närvideni ja see kuidas ta oma närvid käes puruks tõmbab, tekitab mul kohutavaid külmavärina judinaid siiani. Õhhhh...jubee! Filmi lõpp on muidugi happy end. Tol ööl läksin magama kolme või nelja ajal, ei mäletagi enam. KOLMAPÄEV. Teiseks tunniks kooli. Esimese asjana näen, et Andres istub TNT tunnis minu kohal ja Pauli polegi koolis? Wtf? Okei, istun siis Andrese kõrvale ja... loomulikult olin tunni lõpuks juba nii distracted, et vaevalt midagi sellest Bernoulli valemist mäletan. Parim uudis on muidugi see, et viimasel koolipäeval tuleb selle jura peale veel kaks kontrolltööd kah. Edasi ei suudagi enam meenutada sellest päevast muud, kui et käisin ujumas ja koju tulles heitsin oma voodile matat lahendama. Hetk hiljem ma juba magasin. Kella seitsme paiku helistas Tauri, kella kaheksa paiku käis ema mu toas ja kell kümne paiku käis ta uuesti, kardinaid ette tõmbamas... Mäletan neid asju nii selgelt, olin vist poolunes siis? Magasin igatahes hommikuni välja ja mis muidugi veel parem, magasin hommikul sisse kah! Geniaalne lihtsalt! Uskumatu, aga uni saigi mu lõpuks kätte. Magasin järjest 11 ja pool tundi. Woow, uskumatu! NELJAPÄEV. Magasin seega sisse, süüa ei jõudnud ja lippasin ruttu kooli. Oh god, kaks tundi matat, öäk! Päris piinarikas päev oli, sest uni oli ikka veel. Saksas ma ei käinud ja inkasse jäin hiljaks ja koori jäin hiljaks ja see kestis kah ainult pool tundi. Cmon, milleks ma siis üldse vaevusin minema?? Aga ma olin äraütlemata tubli eile. Õppisin ilusti kunsti ja ühiskonna kontrolltööks. Lausa nii ilusti, et enne välja kah ei läinud. Kell 23, nagu ma Leenule lubasin, läksin temaga korraks välja. Wao, ilm oli jälle ära kamminud, kuid selle korvas lahe vaatepilt, milleks oli armunud Leenu. Lisaks sellele, et olin juba tema näolapi peaaegu unustanud, olin unustanud ka, kui imeline tunne see on... Mul on siiralt hea meel nende üle. Aga nagu tavaliselt, suutsin ma ka seekord veits hullu panna. Rääkisin lihtsalt nagu asjad on ja selle peale hakkas Leenu nutma. Mh, ma ei tahtnud nii, aga need asjad on nii lihtsalt. Samas, ta ei pea millegi pärast põdema, sest ma ei kao ära ju. Ta saab mulle alati helistada ja ma olen talle alati olemas! Jne... Aga lihtsalt..mhh, seda teemat on nii keeruline lahti harutada... Kui ma koju tagasi jõudsin, vaatasin veel kunsti pilte ja olin niisama. Magama sain umbes kolme paiku nagu mulle kord ja kohus. REEDE. Täna hommikul ärkasin kohe kellaga, sest teadsin, et kui kinni vajutan, siis jäängi magama. Unenägu oli muidugi täielik müsteerium täna öösel. Nägin oma vana klassivenda ja... Eih, see on liiga veider, et seda kõike praegu meenutama hakata. Hommik oli muidugi fuking imeline, sest lumi oli jälle maas!!! Tore küll!! Aga jah, ma armastan siiski reedeid vist. Isegi, kui ilm on nii nõme, et sure ära lihtsalt. Aga noh, vähemalt korraks sain ma mõned päevad muru näha, asi seegi. Koolis on nii lebo reedeti... Esimene tund on sisseelamise tund pigem, siis on veits keerulisem vahepeal. Täna oli näiteks ühiskonnas ja kunstis töö, siis edasi on jälle lebo, sest matas ei peagi midagi enam tegema ja viimasest tunnist sain minema, sest mul oli juba kõik valmis. Nüüd kirjutan siin ja tegutsen veel asjade kallal, enne kui lähen oma kalli klassivenna sünnipäevale. Üks asi on siiski veider... Ma tunnen ennast nii okeilit. Isegi, kui Leenu ja vb veel mõni arvab, et mul on midagi ikkagi lahti, siis ma ise ei tunne nii. Kõik on praegu justkui paigas... Või ei ole? Igatahes 17 päeva kirjandini!! Okou! JNädalavahetus tuleb jälle busy busy, eks üritan ikka kirjutada... Tsao!
reede, 8. aprill 2011
Kiire on viimasel ajal?
Hey guys, long time, no seen... Või noh, kolm päeva, aga siiski. Nii hea on vahelduseks olla, niisama... Mitte otsestlt, aga lihtsalt, unustada, et sa elad infoajastul, kus iga nurga peal levib wifi ja telefon ei puudu kah kelleltki. Aga jah, ma polegi päris tegevutetult passinud, sest kuidagi on aeg kadunud käest.? Et mitte pikalt jaurata, teen lühidalt, sest aeg surub mulle oma toimetustega jälle peale... TEISIPÄEVal, kui Madise pool olemine oli, passisin mina kodus. Kell venis ja venis ja loomulikult ei lähe ma kell ’südaöö’ magama, seega hakkasin hoopis filmi vaatama. Siit tuleb nüüd veel üks filmisoovitus: „127 Hours“. See film oli üpris hea, ma ei suutnud kuidagi lõpetada selle vaatamist. Alguses mõtlesin, et vaatan algust ja siis lähen magama millalgi, aga ei, pidin ikka lõpuni vaatama. Ütleme nii, et see on suht dokumentaal ja noh tõsielu põhjal, nii et reaalne oleks kah. Samas tunduvad mulle mõningased seigad seal veidrad. Näiteks see, kui ta käsi jääb kivi alla kinni ja ta nagu on nii tuim valu suhtes. Või kui ta hakkab nüri noaga oma kätt otsast ära nüsima... Ebareaalne lihtsalt. Muidugi on kõige õõvastavam see koht, kus ta murrab oma käe lihtsalt otsast ja siis nüsib selle ikka lõpuks läbi, kuni jõuab närvideni ja see kuidas ta oma närvid käes puruks tõmbab, tekitab mul kohutavaid külmavärina judinaid siiani. Õhhhh...jubee! Filmi lõpp on muidugi happy end. Tol ööl läksin magama kolme või nelja ajal, ei mäletagi enam. KOLMAPÄEV. Teiseks tunniks kooli. Esimese asjana näen, et Andres istub TNT tunnis minu kohal ja Pauli polegi koolis? Wtf? Okei, istun siis Andrese kõrvale ja... loomulikult olin tunni lõpuks juba nii distracted, et vaevalt midagi sellest Bernoulli valemist mäletan. Parim uudis on muidugi see, et viimasel koolipäeval tuleb selle jura peale veel kaks kontrolltööd kah. Edasi ei suudagi enam meenutada sellest päevast muud, kui et käisin ujumas ja koju tulles heitsin oma voodile matat lahendama. Hetk hiljem ma juba magasin. Kella seitsme paiku helistas Tauri, kella kaheksa paiku käis ema mu toas ja kell kümne paiku käis ta uuesti, kardinaid ette tõmbamas... Mäletan neid asju nii selgelt, olin vist poolunes siis? Magasin igatahes hommikuni välja ja mis muidugi veel parem, magasin hommikul sisse kah! Geniaalne lihtsalt! Uskumatu, aga uni saigi mu lõpuks kätte. Magasin järjest 11 ja pool tundi. Woow, uskumatu! NELJAPÄEV. Magasin seega sisse, süüa ei jõudnud ja lippasin ruttu kooli. Oh god, kaks tundi matat, öäk! Päris piinarikas päev oli, sest uni oli ikka veel. Saksas ma ei käinud ja inkasse jäin hiljaks ja koori jäin hiljaks ja see kestis kah ainult pool tundi. Cmon, milleks ma siis üldse vaevusin minema?? Aga ma olin äraütlemata tubli eile. Õppisin ilusti kunsti ja ühiskonna kontrolltööks. Lausa nii ilusti, et enne välja kah ei läinud. Kell 23, nagu ma Leenule lubasin, läksin temaga korraks välja. Wao, ilm oli jälle ära kamminud, kuid selle korvas lahe vaatepilt, milleks oli armunud Leenu. Lisaks sellele, et olin juba tema näolapi peaaegu unustanud, olin unustanud ka, kui imeline tunne see on... Mul on siiralt hea meel nende üle. Aga nagu tavaliselt, suutsin ma ka seekord veits hullu panna. Rääkisin lihtsalt nagu asjad on ja selle peale hakkas Leenu nutma. Mh, ma ei tahtnud nii, aga need asjad on nii lihtsalt. Samas, ta ei pea millegi pärast põdema, sest ma ei kao ära ju. Ta saab mulle alati helistada ja ma olen talle alati olemas! Jne... Aga lihtsalt..mhh, seda teemat on nii keeruline lahti harutada... Kui ma koju tagasi jõudsin, vaatasin veel kunsti pilte ja olin niisama. Magama sain umbes kolme paiku nagu mulle kord ja kohus. REEDE. Täna hommikul ärkasin kohe kellaga, sest teadsin, et kui kinni vajutan, siis jäängi magama. Unenägu oli muidugi täielik müsteerium täna öösel. Nägin oma vana klassivenda ja... Eih, see on liiga veider, et seda kõike praegu meenutama hakata. Hommik oli muidugi fuking imeline, sest lumi oli jälle maas!!! Tore küll!! Aga jah, ma armastan siiski reedeid vist. Isegi, kui ilm on nii nõme, et sure ära lihtsalt. Aga noh, vähemalt korraks sain ma mõned päevad muru näha, asi seegi. Koolis on nii lebo reedeti... Esimene tund on sisseelamise tund pigem, siis on veits keerulisem vahepeal. Täna oli näiteks ühiskonnas ja kunstis töö, siis edasi on jälle lebo, sest matas ei peagi midagi enam tegema ja viimasest tunnist sain minema, sest mul oli juba kõik valmis. Nüüd kirjutan siin ja tegutsen veel asjade kallal, enne kui lähen oma kalli klassivenna sünnipäevale. Üks asi on siiski veider... Ma tunnen ennast nii okeilit. Isegi, kui Leenu ja vb veel mõni arvab, et mul on midagi ikkagi lahti, siis ma ise ei tunne nii. Kõik on praegu justkui paigas... Või ei ole? Igatahes 17 päeva kirjandini!! Okou! JNädalavahetus tuleb jälle busy busy, eks üritan ikka kirjutada... Tsao!
