Eilene äratus oli random, kuna ma magama sain alles kuus või midagi. Äratus oli juba 10 ja pidin poes käima. Pärast seda võtsin end kokku ja õppisin veits. Krt, seda kõike on ikka liiga palju... Kohutav! Aga olen hakanud vaikselt aru saama, et mul pole küll mõtet mingitele eksamitele panustada, sest vaevalt tulemused midagi head ja märkimisväärset tulevad. Seega kooli ma siiski sügisel arvatavasti ei lähe. Üleüldine väsimus oli eile ja õhtul kutsusid kõik peole jälle ja värki, aga ma otsustasin siiski koju jääda. Mingi nõme nohu on kah. Ma ei taha haigeks jääda ja haige olla!! Puhkusest siiski midagi välja ei tulnud eile, sest kella 23 paiku tuli lambist külaline. Nagu wat? Ja me passisime lambist mingi neljani üleval. Jälle! Mingil hetkel ma lihtsalt ei suutnud enam oma silmi lahti hoida ja vajusin ära vist. Kell üheksa oli äratus. Inkas oli päris keeruline täna, sest pidin koguaeg tõsist vaeva nägema, et ma nende ülesannete vahele magama ei jääks. Õnneks sain Pauliga koju ja üritasin ikka asjalik olla ja ühiskonda õppima hakata. Jäin siiski magama oma raamatutesse. Telefon helises mitmeid kordi, ma ei suutnud vastata, uni oli ikka liiga magus. Kell neli otsustasin siiski vastata ja kohe oldi mul juba uksetaga kah. Käisin Põhjakas korra. Jõudsin just koju, kui Leenu helistas. Wao, olin jahmunud, ehmunud, segaduses... Võtsin kõne vastu ja sealt kõlas selline hääl, nagu kõik oleks korras olnud?! Nagu ma oleks tervet eelnevat nädalat endale ette kujutanud? Suutsin siiski midagi sellist öelda, et telefon visati kohe ära kah. Helistasin tagasi ja otsustasime Leenuga jooksma minna. Ma polnud veel midagi söönud, seega tegin kiire eine, kuigi kartsin, et mul hakkab halb siis joostes. Kui ta minu poole jõudis, seisis mingi troppide kamp mu värava taga. Me ei öelnud neile alguses midagi. Kuid tuli välja, et kaks tükki olid veel teiselpool maja kah. Nagu wtf?? Mu maja ümbert on hetkel kõik ülesse kaevatud, seega tundus kahtlane ja ma läksin küsisin, et mida nad sealt sitasest kraavist otsivad?? Selle peale vastasid nad vaid, et niisama vaatavad. Ma läksin keema veits! Kui asi pehmemalt siia kirja panna, siis ma ütlesin, et nad peavad ära minema, muidu tuleb pahandusi. Õnneks oli Leenu mu kõrval, ma ei usu, et oleksin muidu nii julge olnud. Selle aja jooksul olid tulnud kaks kutti tänavalt kah meie juurde. Mul tekkis juba konkreetne hirm, et nüüd ma küll saan peksa. Hüppa veel, eks??! Läks veits sõneluseks, kuid ära nad siiski läksid ja ma ei saanudki peksa! Hahaa! Kuid see sõnelus oli küll veider, isegi naljakas ja jättis mulje, et need kutid on kas Erakast, Põhikoolist või lihtsalt nii lollakad, et nende mõistuse puudulikusest hakkas kahju isegi. Läksime siis jooksma ja ring tuli päris pikk isegi. Pikem, kui ma tavaliselt teen. Ainuke paha asi on see, et mul kondid valutavad jala sees. Raske seletada, aga kui paigal istun, siis oleks jalad nagu ära põrutatud ja vahepeal on valu nii hull, et võiks jalad otsast rebida, siis on kah väham valus. Praegu on ok, pole midagi hullu hetkel ja joostes pole kah midagi. Kui lumi Tammikus või kusagil pehmes kohas ära sulab, saab seal hakata käima, kui ma siis veel üldse Rkv olen. Igatahes, pärast jooksu ei teinud ma mitte midagi kasulikku enam. Polnud arvutit terve päev lahti teinud ja nii kui tegin, oli kohe kõigil vaja midagi rääkida. Random!
Peaks täna varem magama minema vist. Uskumatu, et nädala pärast on esimene eksam juba ja siis läheb kõik nii kiirelt, et lõpp juba paistab. Ah jaa, ja tähtsündmuseni on tänasest täpselt 1 kuu jäänud veel!!! Wiiiii!! Can’t wait!
