Lihtsalt nii äge reede oli!! Uskumatu, kui ma ise eiran kõike halba ja kurba, siis ma suudangi tunda rõõmu ka mingitest tähtsusetutest asjadest. Või on see pohhuism? Noo igatahes, mis iganes see ka pole, on see nii hea asi/tunne, et ma loodan, et see ei kao kunagi enam minu juurest. Mu mõtlemine on kindlasti paljude jaoks vale, aga see on nii.
NELJAPÄEV oli laulupäev. Mul on mingi hilinemise komme külge tulnud viimasel ajal. Pidin kooli minema poole kümneks, aga jõudsin umbes kümneks. Siis tegime kooriga proovi ja läksime gümni, kus oli veel proovi ja siis ettelaulumine. Meil läks hästi. See asi sai oodatust varem läbi ja helistasin Tomile. Ta tuli lambist tunnist ära ja käisime poes ja siis ma läksin muusikakooli. Kus ma laulsin veel umbes kaks tundi. Meil on Janaga üks uus ja ülilahe lugu. Appiiii, tahaks seda juba teistele kah näidata!! Tulin koju ja panin end teatriks valmis. Etendus oli „100 aastane maja“. Seda on päris raske kommenteerida isegi, sest see etendus polnud just kõige parem. Liiga rusuv ja ängi ja hirmu täis. Või noh, mitte hirmu, aga jah...seniilsust täis ja natuke selline kummaline. Ei pakkunud päris seda, mida oleks võinud. Aga kõik etendused ei saagi olla kulda väärt. Pärast teatrit oli selline tunne, et tahaks joosta, aga pime oli juba ja ma ei viitsinud kusagil tee ääres jälle töllerdada. Kutsusin Tomi kaasa ja me läksime vallikale ja sealt edasi ja tagasi ja siis koju. Ma ei mäletagi kaua ma üleval passisin jälle...
REEDE. Omg, kui hea on ärgata teadmisega, et ma ei peagi põdema mingi totaka mata pärast, kuhu kõik teised hommikul jooksid. Lebooo... Läksin kümneks kooli, olin ühiskonnas nii palju kui seda tundi oli ja koju tagasi. Kell 13 oli maavanema vastuvõtt. Täitsa tore oli seal. Kõikide kohta leiti midagi ette kah ja minu oma jäi mul täiega kummitama. See sõnastus ja see kõik oli kuidagi..nii õige ja huvitav samas. Pärast seda üritasin kodus veel midagi õppida, aga tervis hakkas täiega ära keerama. Palavikku polnud, aga paha oli olla. Panin end ikkagi valmis ja mõtlesin, et käin sealt ballilt kah siis ikka korra läbi. Eee... see pidu polnud ikka päris minule vist. Aga mis on asja juures positiivne, on see, et ma suudan kuidagi kohaneda sellistes asjades. Ja isegi, kui ma tahtsin pm kohe sealt ära minna, kui olin jõudnud, leidsin ma ikka tegevust ja põhjust isegi jäämiseks. Hea oli, et ära ei läinud, vastasel korral poleks nii lahedat õhtut/ööd vist tulnudki. Kell 22 saime torti ja pärast seda hakkas rahvas laiali liikuma. Minu õhtu kulges edasi mingi random seltskonnaga. Kõigepealt pidin aga kodus käima, et riideid vahetada. Andres tahtis mind nii väga koju sõidutada. Cmon, nagu mul oleks mingi hullult pikk maa minna olnud??! Igatahes, olin siiski nõus. Ta oli kuidagi veider eile, nagu midagi oleks juhtunud või nagu ta oleks lihtsalt väga väga väsinud. Vahetasin riides ja üritasin Marit meiega kaasa meelitada, aga ta otsustas Mjau kasuks. Mesa, Sillu ja Andri tulid mulle juba vastu, kui õue astusin. Naljakas seltskond oli. Polnud ju varem nendega kusagil käinud ja nii. Jõudsime kooli ette ja seal olid veel mingid inimesed. Käisime poes ja läksime Exclusive’i. Eee...esimest korda siis seal. Wao, alguses oli kammikas, sest järjekord oli konkreetselt uksest väljas, et piletit saada ja mingi kapp põkkis seal kah, et miks ta välja visati jne. Siis mul oli küll nagu, et wtf ma siin teen? Aga seest on see place lahe, ülilahe. Palju ruumi tantsimiseks ja istumiseks ja astumiseks ja... Väga hästi läbi mõeldud koht ma ütleks. Minu jaoks oli väga crazy õhtu, sest ma alustasin tantsimist umbes pool üks ja ma konkreetselt tantsisin kella neljani välja. Kordagi ei istunud, kas või üksi, aga tantsisin! Seal oli kõik, mida ma tol hetkel vajasin - hea muusika, hea valgus, hea põrand. Kõik oli tore seal! Ok, seal oli ka veits mingeid rõvedaid ja veidraid asju, aga pidu ju! Eks ikka ole selliseid juhtumeid kah! Kell neli liikusime oma seltskonnaga ära. Osad sööma, teised koju. Umbes kolmveerand viis jäin mõeldes magama vist ja nägin juba unenägu isegi, kui kell 5.17 helises mu telefon. Võtsin automaatselt vastu ja kui kuulsin häält teisel pool, olin üllatusest peaaegu ärkvel. Või siiski mitte?!
„Magad või?“
„Ei!“
„Mis teed siis?“
„Magan!“
Ma ei mäleta väga millest me rääkisime, aga vestlus kestis umbes tund aega. Ju pidid siis ikka olema, millest rääkida?! Lahe, uni oli nüüd veel magusam kui enne. Äratus oli muidugi kohutav. Ema pani täna hommikul ikka päris hullu. Ok, see pold ju naljakas, aga mulle oli. Ma naeran iga asja peale nüüd. Koguaeg! Nii suva on kõigest, siis on nii lahe vaadata, kas või seda, kui inimesed närvi lähevad. Nagu waat? Pointless ju! Ok, ise lähen kah vahel, aga tahaks, et nii jääks! Et ma suudaks selline edasi olla nagu praegu on.
Kirjutan tänasest päevast pärast või homme!
