Egoism?!?

God! Kui irooniline, kui kõik koguaeg pärivad minult, et kas mul on ikka kõik korras!? Ja kui ma ütlen, et jah on, siis nad teevad selle peale veidrat nägu ja ei usu mu vastust...?? Nagu mida faki, ausõna noh!? Mida ma siis tegema pean nüüd? Kui ma istun lihtsalt ja vaatan, mis toimub, kui ma suudan olla kõrvalt vaataja rollis, kui ma ei topi oma nina teiste asjadesst ja teen erinevatest situatsioonidest endale õppimiseks järeldused. Kui ma ei tee mitte järeldusi inimese enda kohta ega ei kujunda mingit eelarvamust temast, keda ma ei teagi, kas ma olen siis mingi paha inimene või? Minge persse, ausõna! Mida ma teile teinud olen, et te nii minuga käitute? See, et ma ei oma inimesest eelarvamust enne, kui ma teda ei teagi, ei tee minust ju veel halvemat inimest, kui teised? Oh well, nii palju siis sellest heast ja täiuslikust nädalavahetusest. Või noh, tegelikult ei juhtunud iseenesest midagi halba, lihtsalt mõned asjad on nii utoopilised, et panevad mind mõtlema... Kas ma tõesti olen fuking ainuke inimene siin maailmas, kes mõtleb NII ehk teisiti? Mida kuradit ma siis teha saan? Ma ei oska, suuda ja tahagi nii mõelda nagu teised! Miks ma pean siis? Aga sellepärast, et teised ei mõista mind nii nagu ma olen? Nende jaoks on see ’kahepalgelisus’... Ja minu jaoks omakorda täielik absurdsus kuubis! Pärast kümmet hakkasin Madise poole liikuma ja Tom tuli mulle vastu. Kui ma uksest sisse astusin, oli muidugi naljakas kõiki neid inimesi vaadata, sest mina olin 100% kaine, teised aga, juba vähemalt 98% purjus. Palju oli jälle võõraid, aga ei saa siiski mainimata jätta, et oli ülimalt hea meel Joonast näha, üle vägaväga pika aja. Küll ainult korraks ja me väga midagi rääkida ei jõudnudki, aga oli tore näha. Ja loomulikult, Palju õnne Madisele, kes saab lisaks naistele nüüd ka alkoholi ise kätte. Igatahes, tekkis kohe veidralt kohmetu tunne, et ma ei osanud kusagile istuda ega astuda. Kaalusin oma peas võimalusi, mis edasi saama hakkab. Kuni välja ilmus Kam, kes pakkus mulle viina. Okei, üks pits tervitusnapsu ei tee ju midagi. Ega teinudki... Sellele järgnes veel paar pitsi, aga mu mõistus jääb alati kaineks, jäi ka sel korral. Joogu ma kui palju tahes. Mingil hetkel lahkusid mõned inimesed. Järgmisel hetkel, tuli minuga rääkima Reivo. Ma ei tea temast midagi eriti, seega polnud mul temast mingit eelarvamust. Meie vestlus kulges aga täiesti veidrat rada. Tema esimesed sõnad mulle olid, et minu legend käib minu ees ja et ta olevat minust palju kuulnud. Ohoo, huvitav küll mida siis? Head ja halba... Hea oli, et olen hea kuulaja jne. Halb aga jahmatas mind sootuks. Keegi kolmas isik olevat talle kunagi öelnud, et ma olen kahepalgeline, keegi selline isik, kes pole minuga elus kordagi ühtegi lauset vahetanud ja ei tunnegi mind. Cmon?? Kuidas see võimalik on?? Ma ei oska seisukohta võtta, kas see on tõde või vale, eks igaüks peab seda enda jaoks ise otsustama, aga mina nii ei arva isiklikult. Mis aga teeb mulle tuska, on see, et kuidas keegi hoopis suudab nii pinnapealne ja alatu olla, et teist inimest nii laimab, ise teda tundmata?? Appi, uskumatu! Õelusel ja julmuses siin maailmas pole lihtsalt piire. Ja kui on, ei kehti need enam inimestele. Kui alatu ja kõlvatu see on??! Mul pole muud öelda, kui vaid seda, et kes iganes see inimene ka polnud, on mul temast siiralt kahju, et ta inimesi vaid pilguga hindab ja see hinnang nii kohutavalt pange tal paneb, et tal peaks häbi olema. Ja mind isegi ei huvita, kes see oli ja miks ta seda ütles, lihtsalt ma ei suuda sellist asja mõista?! Meie vestlus Reivoga kiskus vägagi tuliseks ja filosoofiliseks. Paljud arvasid, et me isegi vaidleme, kuid me vaid üritasime teha selgeks erinevaid vaateid, erinevate nurkade pealt. Ta on natuke kummaline inimene, siiski vist heas mõttes? Mul polnud ka just väga kerge kell 2 öösel oma seisukohti selgeks teha ning samamoodi ka temal... Paraku on nii juba välja kujunenud, et mul on igast asjast oma arvamus ja kui ma midagi pähe võtan, siis ma ei muuda seda. Aga see ei tee ju minust siiski halvemat inimest, kui teised? Keegi ei pea ju kuulama, mida mina asjadest arvan, kui see ei ühti nende vaadetega (mida üldjuhul ei juhtu paraku jah!) või kui see neid ei huvita. Ma ei sunni ju kedagi oma mätta otsast asju vaatama ja ei allu ka teiste provokatsioonidele, et seda teha. Mina olen mina, tehke teie, mida teie tahate! Ja see pole mingisugune egoism, sest ma olen arvatavasti üks maailma kõige väham egoistlikum ja pigem kõige rohkem ennast haletsevam inimene, aga kui ma arvan asjadest teisiti, siis see pole ju isekus ega egoism, sest ma ei suru kellelegi oma seisukohti peale ju. Ma ei sunni isegi kedagi kuulama, mis minul öelda on, sest keegi ei mõistaks mind nagunii, mis vahet sellel siis üldse oleks. Las ma näen asju teisiti, ma ei palu ega käsi teil ju samuti näha?? Kui ma tahaksin teile tagasi teha ja oleksin egoistlik, siis võiksin ma järeldada, et terve maailm, kes arvab teisiti kui mina, on hoopis üks suur egoist! Aga ma ei arva ju nii?! Ma ei tunne nii?! Ma lasen teistel elada! Laske siis minul kah, palun! Üha enam inimesi kogunes meie vestlusringi, kuulaja rolli, seega oli keeruline tabada kogu pilti. Ma eeldan siiski sellest kuuldust, et temas on midagi natuke teistsugust, kui teistes inimestes. Just ’eelarvamus’ oli üks teemadest, mille üle me hoogsalt diskuteerisime. Kõige ehedam näide on sellest, kuidas Mihkel ikka ja jälle meie juurde tagasi tuli ja lihtsalt vaikides suure huviga meie tulist vestlust pealt kuulas ja sõnagi ei lausunud. Temalt, kui neutraalselt, sai kohe küsida, kas igal tavalisel/normaalsel inimesel tekiks tänaval kõndides ja mõnd rikast või vaest nähes eelarvamus. Ilmselt enamikul tekiks ja nii ka temal. Kuid see jõuab ikkagi välja selleni, kui kuradi pinnapealsed on inimesed... Neid ei huvitagi inimese sisu ja nad ei jõuagi selleni, sest kest on ju oluliseim! See ütleb kõik, nii mõnegi jaoks. Ja kas otsekohesus=egoism? Õhh, uskumatu, et nii keema selle teemaga lähen... Parem ei vala rohkem oma emotsioone siin selle peale välja. Kolju jõudsin peale nelja, aga ma ei saanud jälle und. Mõtteid oli liiga palju... Nüüdseks olen juba väga pikalt magamata olnud. Hommikul läksin inkasse ja seal polnud üldsegi mitte kerge olla. Koori jätsin täna minemata ja nüüd pean selle füüsikaga tegelema hakkama, jälle! Ja kõik on fuking korras, mida ma tegema pean, et see teema end ammendaks juba??