Oh shit! Nii paljust tahaks kirjutada, aga täna on see päev, kus sõna kõige otsesemas mõttes olen ma sõnatu. Ma ei oska mitte kusagilt alustada. Teen siis väga lühidalt... Hommikul kooli. Tavaline päev. Matas saan arvatavasti kahe. Bioloogiasse ei pea enam kunagi minema jne. Koju tulles leidsin postkastist kirja, adresseeritud mulle. Nii põnev! Avasin selle kohe. Ja ei olnudki mingi ilus kiri mõnelt austajalt, oli hoopis kutse maavanema vastuvõtule. Nüüd on see siis ametlik. Naljakas on see, et ma olen tegelikult jah palju tööd selleks teinud, et olla edukas, aga kas just nii palju, et ma seda oleks ära teeninud? Kodus - leidis ametlikult lõpu üks suhtlus. Tõde on valus ja kurb, aga hea on tõde teada! Nii ongi vast kõige õigem? Ma olen kurb, väga kurb, aga see oli SEE samm... See esimene samm edasi liikumiseks. Ma olen valmis. Vist?! Ma vähemalt loodan, et olen. Ma küll ei taha praegu inimestega väga suhelda, aga ärge muretsege, kõik läheb paremaks ja ma ei kao ära praegu, sest asjad pole nii hullud. Suutsin suure tõmblemisega eile ühe parasiidi kah oma kodust minema peletada, loodetavasti. Edasine on olnud lihtsalt... tuim. Ma olen lihtsalt mina praegu. Ja varsti, kunagi, hiljem olen ma see Piret, kes ma olin kunagi, nüüd juba rohkem, kui aasta tagasi. Vist?! Kui see on üldse võimalik. Krt... Nõmedad laused tulevad täna ainult. Ma olen vist liiga väsinud, et midagi tarka kirjutada. Õhtu on veerenud passides, veits tegin saksa keelt ja käisin jooksmas ja nüüd passin jälle... Magama ma kah ei lähe ju veel ometigi?!. Ma olen nii fucking tüdinenud kõigest!
Palun Päikest ja Sooja!!
