Pole täna mingit tahtmist kirjutada, kuidagi karm tühjus ja tuimus valitseb. Kõik on ju ok iseenesest... Või ma ainult korrutan seda endale, et mitte kokku variseda? Ei siiski, enam-vähem saan hakkama ja ma olen tugev!
Eile, kui olin füüsikaga valmis saanud üritasin magada, see oli maksimaalselt 2 tundi, rohkem ei suutnud end sundida. Passisin terve õhtu tühja, kuni ühel hetkel leidis virtuaalmaailmas Reivo mind ja me rääkisime päris pikalt. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik? Kas asi on selles, et ma ei teagi teda või hoopis selles, et ta ongi nii totaalselt erinev teistest? Kui otsekohene ja aus suudab üks inimene olla? Uskumatu, miks kõik ei võiks nii tõelised olla? Isegi, kui see pole ilus, mida ta ütleb, siis see on aus. Nagu ma ühes oma varasemas postituses kirjutasin, et tõde polegi ilus ja hea alati... Või ma kujutan siiski asju ette? Loon endale pildi inimesest, keda ma tegelikult ei tea? Aga ma oskan siiski ime edukalt inimesi tõrjuda. Hirm selle ees, et äkki polegi ta see, kelleks ma teda arvan olevat, teeb mind murelikuks. Kas oleks pigem targem eemale hoida? Säästa sel korral ennast ja teisi? Leenuga on kah mingi jama... Ei tea mis saab?! Mida teha?! Kuidas olla ja käituda?! Mis teistele parem oleks?! Appi, liiga palju küsimusi, liiga keeruline on kõik. Saaks siit juba minema, saaks mälestustest lahti ja saaks alustada puhtalt lehelt. Või kas ikka saaks? Mu minevik ei jäta mind ju maha? Aga lootus on, et siis leevendub see piin ja äng ja kammitsetus, mida ma üha vähem jaksan taluda siin?.. Ma ei taha kõike ja kõiki unustada... Aga vahel oleks palju kergem, kui ei mäletaks mitte midagi, mis kunagi olnud on ja inimesi... Ei, kõike ja kõiki ma siiski unustada ei taha. Aga mida siis teha??
Ma ei saanud täna öösel jälle magada. Ma kardan, et mul on unehäired. Siiski, mitte piisavalt tõsised, et ma midagi ette võtaks veel. Hommik oli imeline... Päike ja muru ja, nii hea oli lihtsalt. Kool oli täiesti kasutu, oleksin arvatavasti kodus kah rohkem õppinud, kui koolis täna. Koju jõudes sõin ja õppisin kohe veits, sest õhtul ei oleks ma viitsinud enam midagi teha ja ega ei viitsiks küll praegu. Õhtul oli varuks mulle üks tore seik siiski ka. Kui ma koju jõudsin, tegin arvuti lahti ja üllatus-üllatus, Reivo seal. Kummaline inimene, tal on mingid võimed, mõistmaks inimesi ja neist aru saama. Kas see on õpitav? Arvatavasti... Aga milleks see, kui keegi teine ei üritagi? Mida suudab üks inimene siis muuta, kui mitu miljonit sellele vastu puikleb? Wao, minust on jälle üks suur küsimärk vaid tekkinud! Peaksin vist magama, aga ma ei saa... Ma ei suuda uinuda ja uni on nii rahutu, et kergem on lihtsalt tuimalt ühte punkti vahtida, kui magada...
