Uskumatu, see on nii naeruväärne lihtsalt. Kui kahepersega suudab keegi olla??!! Absurdne, täiesti... hmm, leides õiget sõna, pean appi võtma vist isegi mõne raamatu, kirjeldamaks või andmaks edasi seda, kuidas mõni inimene suudab olla, käituda, eksisteerida ja teistega manipuleerida. Naerma ajab kohe, ja samas teeb nukraks. Uskumatu tõesti noh! Mul peaks suva olema sellest ju, sest see ei puuduta enam mind ega midagi, aga lihtsalt see on nii totaalselt vale, et ma ei suuda seda oma peast välja saada. Ja kuidas seda varem ei mõistnud? Nüüd mõtlen sellele koguaeg, kui mitu korda on kõik silmad kinni tegelikult pigistanud, mõeldes muudele asjadele ja olukordadele. Kohutav, haletsusväärne, lihtsalt sõnu polegi selleks... Mul on hea meel, et parem hilja, kui mittekunagi peab siiski paika. Ma ei oska isegi mingit seisukohta võtta, lihtsalt nii kahju on inimestest, kes eksivad, uskudes selliseid egotsentrilisi eneseimetlejaid. See selleks... Loll saab kirikus kah peksa, eks vigadest õpitakse ja tuleb pea püsti edasi liikuda lihtsalt. Võidelda kõigi ja kõigega, mis on väär, kuni jõutakse tulemuseni. Tulemus ei pruugi olla ilus ja õnnelik, aga tulemuseks on siiski TÕDE! See kõik tuletab mulle meelde arutlust, mille oma ajaloo vihikusse täna kirjutasin, teemal „Kas Sisyphos võib olla õnnelik?“ Kes ei tea, siis Sisyphos on see tark ja ettenägelik surelik, kellele jumalad määravad karistuseks kaljurahnu mäetippu tassida, kus see jälle alla veereb ja ta peab uuesti alustama. Filosoofia on nii põnev minu jaoks ja sellised müüdid panevad mind alati mõtlema. Kuid nagu uskus Sisyphos, usun ka mina, et pole saatust, millest trotsides jagu ei saaks. Seega trotsin kõike halba ja kurja, kuni suudan ja jaksan ja saan olla õnnelik, et mu saatus on tegelikult minu enda kätes. Kõik on mõtlemises kinni. Praegu usun seda küll, aga kui jälle auku kukun...? Pean mingi meelespea endale panema, et kui nii läheb, pean tagasi pöörduma selle postituse juurde, kus mõistsin asju ja hetki, mis on õige ja hea. Tänasele päevale tagasi vaadates pean siiski tõdema, et rohkem und ei tee mulle head. Kuigi jah, jäin eile arvutile magama põhimõtteliselt ja seda juba südaöö paiku. Äratus oli kell 8.30. Seega kaheksa tundi on liiast. Võitlesin täna terve päeva oma unega. Kui mingi kellaaja üle elan, siis suudan olla kauem üleval siiski. Kokkuvõttes on natuke kasutu päev olnud, aga mõtted on nii selged hetkel, et võiksin uue maailma ehitada ja ainult head ja imelised, positiivsed ja vajalikud (vaimses mõttes) inimesed sinna elama lasta. Et säiliks rahu minus. Võitlen edasi, sest ma pole veel võitnud sõda, kuid lahingud olen ma suutnud enda kasuks pöörata ja see annab mulle enesekindlust, nagu Sisyphosele.
esmaspäev, 4. aprill 2011
Sisyphos
Uskumatu, see on nii naeruväärne lihtsalt. Kui kahepersega suudab keegi olla??!! Absurdne, täiesti... hmm, leides õiget sõna, pean appi võtma vist isegi mõne raamatu, kirjeldamaks või andmaks edasi seda, kuidas mõni inimene suudab olla, käituda, eksisteerida ja teistega manipuleerida. Naerma ajab kohe, ja samas teeb nukraks. Uskumatu tõesti noh! Mul peaks suva olema sellest ju, sest see ei puuduta enam mind ega midagi, aga lihtsalt see on nii totaalselt vale, et ma ei suuda seda oma peast välja saada. Ja kuidas seda varem ei mõistnud? Nüüd mõtlen sellele koguaeg, kui mitu korda on kõik silmad kinni tegelikult pigistanud, mõeldes muudele asjadele ja olukordadele. Kohutav, haletsusväärne, lihtsalt sõnu polegi selleks... Mul on hea meel, et parem hilja, kui mittekunagi peab siiski paika. Ma ei oska isegi mingit seisukohta võtta, lihtsalt nii kahju on inimestest, kes eksivad, uskudes selliseid egotsentrilisi eneseimetlejaid. See selleks... Loll saab kirikus kah peksa, eks vigadest õpitakse ja tuleb pea püsti edasi liikuda lihtsalt. Võidelda kõigi ja kõigega, mis on väär, kuni jõutakse tulemuseni. Tulemus ei pruugi olla ilus ja õnnelik, aga tulemuseks on siiski TÕDE! See kõik tuletab mulle meelde arutlust, mille oma ajaloo vihikusse täna kirjutasin, teemal „Kas Sisyphos võib olla õnnelik?“ Kes ei tea, siis Sisyphos on see tark ja ettenägelik surelik, kellele jumalad määravad karistuseks kaljurahnu mäetippu tassida, kus see jälle alla veereb ja ta peab uuesti alustama. Filosoofia on nii põnev minu jaoks ja sellised müüdid panevad mind alati mõtlema. Kuid nagu uskus Sisyphos, usun ka mina, et pole saatust, millest trotsides jagu ei saaks. Seega trotsin kõike halba ja kurja, kuni suudan ja jaksan ja saan olla õnnelik, et mu saatus on tegelikult minu enda kätes. Kõik on mõtlemises kinni. Praegu usun seda küll, aga kui jälle auku kukun...? Pean mingi meelespea endale panema, et kui nii läheb, pean tagasi pöörduma selle postituse juurde, kus mõistsin asju ja hetki, mis on õige ja hea. Tänasele päevale tagasi vaadates pean siiski tõdema, et rohkem und ei tee mulle head. Kuigi jah, jäin eile arvutile magama põhimõtteliselt ja seda juba südaöö paiku. Äratus oli kell 8.30. Seega kaheksa tundi on liiast. Võitlesin täna terve päeva oma unega. Kui mingi kellaaja üle elan, siis suudan olla kauem üleval siiski. Kokkuvõttes on natuke kasutu päev olnud, aga mõtted on nii selged hetkel, et võiksin uue maailma ehitada ja ainult head ja imelised, positiivsed ja vajalikud (vaimses mõttes) inimesed sinna elama lasta. Et säiliks rahu minus. Võitlen edasi, sest ma pole veel võitnud sõda, kuid lahingud olen ma suutnud enda kasuks pöörata ja see annab mulle enesekindlust, nagu Sisyphosele.
