kolmapäev, 20. aprill 2011

'Ma tuhat korda tänan sind...'




’Ma tuhat korda tänan sind,
et ootasid mu ära vend,
nüüd edasi peab minema
ja süda olgu mureta!’




Ma alustan täna oma sissekannet teisiti. Tahaks tänada mõnda eriti head või tubli inimest, kes pole mitte konkreetselt mulle ainult head teinud, vaid tervele ühiskonnale. Nüüd, kus mu viimane koolipäev on seljataga, hakkasin ma asjade üle mõtlema. Mida on mõni õpetaja tundnud meie vastu tegelikult? Tulin just kooli kooride kontsertilt, kust ka ise osa võtsin. Ja koolist ära jalutades muutusin natuke nukraks. Kui tühi ja kõle oli meie kool, kui puudus nii hea muusikaõpetaja nagu seda on Elo. Ta on nii palju meile andnud, et seda on võimatu sõnadega edasi anda isegi. Aga mida oleme meie talle andnud? Okei, lauljad on talle andnud päikest, rõõmu, elujõudu jne, aga mida on kool andnud? Kas teda on tunnustatud? Ei vist, vähemalt mitte eriti. Me tänasime teda täna, pärast kontserti. Läksin kooride ette ja lihtsalt kutsusin ta lavale, et üle anda lilled ja kommid meie armsale-kallile dirigendile. Kalli sain ka! Ma tean, et olen teda kirunud, sest ta on mulle lambist keset kooriproovi öelnud, et olen liiga edev või midagi muud taolist, mis tol hetkel pole sugugi hea olnud, eriti veel siis, kui mina pole süüd kah olnud, aga üldiselt on ta suure südamega hea inimene.
Teine uskumatu inimene on Kelli. Ohoh, kõik kes on märkimisväärsed hetkel on seotud muusikada. Muusika ikka ühendab inimesi ja teeb meid rõõmsaks ja õnnelikuks. Kelli tuli Rkv kui ma olin veel väike. Alguses oli mu lauluõpetaja Annely, kes, kui nüüd tagasi mõelda sellele ajale, ei olnud eriti huvitatud meie edust, pigem mängis talle suuremat rolli raha. Kelli võttis talt ameti üle ja ma olen juba väga pikka aega tema juures õppinud. Nüüd, mõeldes tagasi sellele kõigele, sest see peatükk hakkab kohe kohe ju lõppema, siis kõige enam teebki ehk kurvaks see, et muusika tegemine nende inimestega hakkab nüüd ju hääbuma. Kui palju võimalusi lõi Kelli Rakverele, kui ta siia väikesesse linna tuli, niisamuti nagu Elo. Ja kui palju vaeva on Kelli tegelikult meiega näinud... Muusikakool on siiski parim koht Rakveres. Nüüd, kus ma siit linnast hakkan ära minema, alles nüüd ma mõistan, kes ja kui palju mind tegelikult on hinnanud. Olin meelitatud, kui pärast suurt tööd ja vaeva tunnustati mind maavanema vastuvõtul. Kui nüüd, kui kõik hakkab läbi saama, kuidas koolis õpetajad ikka räägivad, kui võrratu ja hea laulja ma olen ning, et nad tahaksid mind veel kuulda. Kuid see, kuidas suhtuvad minusse inimesed muusikakoolis on siiski ülim. Õpetajad kallistavad mind ja teretavad ja kõnetavad ja küsivad igasugu asju ja naeratavad ja on soojad sisemiselt ja üldse... Ma armastan seda maja! Nagu teine kodu... Eks ma olegi seal umbes poole oma elust veetnud, sama kaua nagu oma päris kodus.

Kui ma nüüd tänasest päevast veel kirjutaksin, siis see algas nii... Ma ei maganud sisse, wiii, hea seegi. Sain ka äratava sõnumi! Aitäh! Tegin hommikul oma füsa õpimapi veel korda ja läksin kooli. Esimeses tunnis oli TNT kaks kontrolltööd, siis oli üks vaba tund, siis läksin inkat järgi tegema ja siis kaks füssat, kus pidime mingit mega-plakatit tegema. Pean tunnistama, et ma polnud enam mõtetega seal tunnis ja suutsin plakatile kirjutada vaid ühe asja ’dooside’ kohta ning ülejäänud töö pidid teised ära tegema. Kuid päev oli suhteliselt mitmekülgne, sest sain täna sellised hinded: 2,3,4,4,5, ja saksas oli üks x maha tõmmatud. Seega võib ju rahule jääda. Veelgi enam, ükskõik mis hindeid ma täna ka saanud poleks, ei muuda see mu lõpuskoori enam. Ah jaa, Helenel oli sünnipäev, viisin talle ta lemmiksokolaadi. Rohkem ma teda ei näinudki, sest tal on kiire ja mul on kiire ja nii me kunagi kokku ei saagi... Homme tuleb kindlasti hea päev, sest on tuttipäev koolis ja tunde pole ja õhtul saab proovi teha jälle ja siis veel hiljem õhtul saan ühe inimesega ehk kokku, kui veab..? Reedel pean varakult Tlnas olema. Ei teagi veel, kuidas ma kohale saan või mis üldse saab, aga viimasel ajal elangi päev korraga ja üritan vähem muretseda.