Wednesday
Hahaa, kui veider päev... Ma ei saanud siiski eile varem magama. Kell kaks, aga parem ja varem kui eile! Hommik oli KOHUTAV. Ausalt, ma lihtsalt ei suuda enam... Ma ei julge enam hommikul rulood ülesse tõmmatagi, kui võib juba aimata, et lund on sadanud. Fuking talv, ei lõppe otsa juba!!? Ärkasin täna kell 8, väike ehmatus aknast ja siis hommikusöök emaga. Ma olin nii mossis ja kurb... Ma ei tea isegi miks? Osaliselt eilse õhtu pärast, sest... jah, unustame ära selle... Teisalt selle kuramuse nõmeda lume pärast. Hakkasin nutma. Täiesti lambist! Puhta hull ikka!... Jäin kooli hiljaks täna. Aiai... Istusin oma kohale ja esimene tund oli TNT. Loopisin põhimõtteliselt oma asjad kotist välja ja Paul küsis selle peale, et mis mul viga on, mis juhtunud on? Ma mossitasin enda ette edasi ja torisesin ainult: „Vaata ise, mis värdjas ilm väljas on. Ma vihkan seda, kõike!!! Kõik on nii fuking mõttetu!!“ Issake, ehmatasin isegi ära, et kuidas ma nii halba tuju välja sain näidata? Paul ütles siis, et kui silmad kinni paned ja päiksesse vaatad, tuleb juba täitsa kevade tunne. Just sel momendil hakkas pilve tagant päike piiluma. Samas, kui ma kolmanda korruse aknast alla vaatasin ja seda valget rõvedust, millest sajaga kopp ees juba on, nägin, tahtsin lihtsalt öökima hakata. Päev oli sisuliselt täiesti tavaline, harilik, mitte midagi erilist... Ainult tundide lugemine, et veel 6, veel 5, veel 4 tundi jne. Viimased kaks tundi olid kekad, kus õps suutis mind veelgi enda vastu ülesse keerata, aga ma ei öelnud talle mitte ühtegi sõna. See oleks sama, mis peaga vastu seina joosta. Ei viitsi sellest isegi rääkida, mida ta jälle tegi. Pärast seda, viskas Paul nii Kairi, kui ka minu, koju ära. Kuigi olin meeletult väsinud ja koguaeg korrutasin endale koolis, et täna magan päeval kah, siis ma muidugi seda ei teinud. Läksin hoopis veel jooksma, sest päike oli nii soe, ilus ja mõnus. Õhtul tegin kooki ja nagu ikka vahtisin niisama. Mis tähendab seda, et ma ei õppinud täna jälle, mitte midagi!! Andsin hoopis inimestele korvi... Nimelt ei läinud ujuma ja Tom helistas kah, et tuleb külla, aga ma tegin ju kooki ja... Täna polnud hea/õige päev. Sorri! Kummalised inimesed alustasid msnis vestlust ja kammikas ühesõnaga. Hiljem lehitsesin hoopis ’City24’ ja hakkasin üle pika aja ühe vana sõbraga rääkima ja asju uurima. Hmm... veider, kuidas värsked ja uued asjad mulle mõjuvad. Aitavad minevikku summutada. Nii hea ja tore oli temaga rääkida. Ja just siis, kui kümne paiku otsustasin õppima minna, hakkas minuga mu uus tuttav rääkima. See, kuidas või mille kaudu me tuttavaks saime, on väga naljakas. Nii lambikas lihtsalt, aga ta tundub täitsa tore inimene. Ta mõttemaailm paistab sarnanevat minu omaga ja selline lahe kuju tundub olevat. Aga noh, me oleme alles kaks päeva rääkinud ja eks varsti saavad teemad otsa kah. Vist?!... Igatahes, kuna selgus, et kõige värskemad andmed usuvad, et maailmalõpp tuleb juba 21. mail 2011, siis vähemalt jõuan ma enne 19 saada ja teid kõiki oma sünnipäevale kutsuda!! Mida ma arvatavasti siiski ei pea! Aga noh, vähemalt jõuate mulle kõik õnne soovida siis!! (: Päikest!!